Et siis jutud vanemapoolsele lugejale, elu kodanliku ja maailmasõja ja nõukogude Eesti tingimustes, anekdootlikud mugandused igapäevaelust. Mõni tekst tundub kahtlaselt tuttav ehk siis nüüdisfolkloorina (nt “Tagalasangar”). Raamatu lõpulood on kurvad, teadagi, vikatimees võtab oma. Pigem tuleks neid jutte kuulata kui lugeda, otseselt kirjanduseks ei oskaks neid pidada.
“Pidu peetud, parandati hommikul pead. Mõistmatud olid kolm autosid juhtinud meest, keda triangel hakkas tüütama ja kes rõhusid kiiremale ärasõidule. Asju hakati kokku korjama. Kahjudesse tuli kanda ühe mehe sonimüts, teise prillid ja kolmanda selli aluspüksid.
Müts jäigi kadunud esemete nimekirja, prillid küll leiti, aga nii hilja, et nende omanik oli jõudnud endale uued asemele osta. Aluspüksid avastas teine suplejatest nädala pärast. Ta oli need pärast suplust omadele peale tõmmanud.” (lk 57) – mis mõttes nädala pärast? Mustast pesust või? Nädala jooksul polnud pükse jalast võtnud ja ei õiendanud kehalisi vajadusi? Müstika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar