Zombinäidend? Autor annab lootust, et peale surma on elu? Karusoolik jutustamine? Pärnus oli vist hiljuti samateemaline lavastus?
Vanem naine kui mõistuse hääl (lk 39), vastupidiselt eelmise lehekülje, ee, kõnedele. Kokkuvõttes väga kurblik näidend (või noh, aines selline, millest on raske ülevat ja rõõmsat välja pigistada). Aleksejev on hoolsalt kõik tegelased kokku sidunud (natuke juhuslikkust oleks ikka tore), kui näidendi esimene pool (või vaatus – mitte ei mäleta enam) on kui Esimese ja Teise lugu, siis edaspidi muutub keskseks Kolmanda ja ta pere lugu (segaperekond, kelle üks poeg oli Eesti Leegionis jne), kuni lõpuks siis näidendi kurbliku ja kena finaalini (mis muarust on pisut liialt melodramaatiline). Vähe veidraks jääb, et teise pooles Teine täiega pildilt kaob, või siis peale tema stseene vene ja saksa ohvitseriga polnudki maamatsil enam midagi olemuslikku lisada? Ja mille pagana pärast Einar oma elamise kelladesse uputas? Aga Einari lugu on ikka hea, või noh, üldse teine vaatus. (Ja mille pagana pärast lugemise ajal ma teksti kaheks vaatuseks ei jaganud, kui palju segadust nüüd siin kirjutatuga.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar