Kui Akunin hakkas neid lugusid kirjutama, siis tahtis ta luua sellised krimkad, mida poleks häbi vaalikus paigas käes hoida. Kirjutas siis ise... ja sai ilmatuma kuulsaks. Põhjusega, sest tema ajaloolised raamatud on äärmiselt heaks ajaviiteks. Loodud on tegelane, mis võrdne lääneliku Sherlockiga. Seesamune Fandorin on sarja teises osas Vene-Türgi sõja eesrindel, kuhu ronis peale traagilist sündmust oma noores elus. Sinna eesrindele ronib ka noor, hakkaja plika Varja, kes oma peigmees-seltsimeest vaatama läheb. Juhtuvad seiklused ja peagi on neiu ja Fandorin niiöelda tiimis, et tabada sõja käiku suunav spioon/mõrtsukas/salateenistuse juht Anvar-efendi.
Akunin kirjutas muideks iga teose teatud žanri raames ja see peaks olema tema spiooniromaan. Kahju, et ta nõnda lühike raamat on, hilisemad lähevad palju pikemaks. Iseenesest pole Akuninil mingit tühja sisutäidet ja pikki, uniseid kirjeldusi. See on põnevusromaan, kus tempo ei tohi seisma jääda ja kui aeglustubki, siis peatselt saabuva, äkilise edasimineku rõhutamiseks. Vaatepunkt on Varja silme läbi, nii et Fandorin on justkui teine isik, keda jälgitakse. Ometigi on tal kandev roll ja naise jaoks jääb ta mõistatuseks: kes ta on, mis tema lugu on ja mis tema tiksuma paneb jne.
Mulle Fandorin õudsalt meeldib ja see ajastu, millesse Akunin ta elama paneb. Teine asi on teose teatav intelligentsus, mis ületab tavapärase krimka piirid. Kurikaelad on targad ja haritud, moriarty'd. Stiilitunnetus on ka väga tugev ja kokku mõnus lugemine. Pluss kaanekujunduse järgi ei häbeneks seda ka avalikult lugeda. Vaatavad, et sirvid peent, filosoofilist teost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar