12 november, 2012

Mati Õun, Hanno Ojalo – 101 Eesti lahingut (2012)


Eesti ajaloost lugemine on teatavasti üks masohhismi vorme ja üldiselt püüaks seda tegevust vältida. Aga noh, vahel juhtub. Tegemist siis raamatuga nö laiemale lugejaskonnale ning autorid on väljenduselt üsna rahvusromantilised, mis on vahel nagu harjumatu; aga samas kui kirjastus sellega rahul, siis miks mitte. 2/3 siin käsitletud lahingutest jäävad ajavahemikku 1906-1975, kõiksugu kokkupõrgete äratoomine annab vast mingisuguse ülevaate siin toimunud väikestest tulevahetustest täiemahulise sõjategevuseni (autorid räägivad eessõnas, et tegelt võinuks kaks korda paksema teose välja anda, mis tekitab küsimuse, kas selliseid väiksemaid kokkupõrkeid oli ilmtingimata vaja valikusse võtta). Endale olid vast huvitavamad mitmesugused merelahingud, millest seni lugenud mõnd ühelauselist mainimist. Lugemine harib!

“Kuna sakslastel olid sigadused geenides, ei saanud nad ka selle sunnitud peatuse ajal omi mõistliku töö jaoks kõlbmatuid käsi paigal hoitud, vaid maandusid paatidel rannal ja ropsisid mõõkadega maha värsket rohelist vilja – eks ikka selleks, et sellest toiduvilja ei saaks. Ja nii päevast päeva.” (“Uue sadama merelahing”, lk 20)

Kommentaare ei ole: