Kiiruga öeldes – romaan on romaanim
kui romaanivõistluse
võidutöö, tekst on tihe ja mitmekesine ja
laiahaardeline; romaanil on eepilisust ja sügavust ja vast lihvigi.
Aga samas ma ei saa aru, mis rida autor ajab (ja seepärast ehk
arusaadavam võidutöö valik). Mis Beethoven, mis itaallaste
väljarändamine, mis seitsmekümnendate poliitiline äärmuslus?
Mida annab Silvia ja Antonio loole lisaks vendade Pietro ja Enrico
rabelemine riigi ja enda hammasrataste vahel? Miks just itaallaste
eluolu kahekümnendatest seitsmekümnendateni? Laur on julge ning
teinud peategelaseks Silvia, kelle elu keerdkäike saame lugeda
lapseeast kuni kõrgema vanuseni, ja lugejana ei oskaks midagi ette
heita selle tegelase kui naise toimimisele (kui keegi tegelastest
kahtlaselt loodud on, siis vast Enrico). Aga ikkagi, mis värk selle
muusikaga on? Kas Silvia on tegelt lapsest saati vaimselt häiritud?
On see seisundiromaan, psühholoogiline või hoopiski maagilisevõitu
romaan? Ons tegemist kliinilise romaaniga?
Et jah, lugemiselamus jäi segaseks.
Ühelt poolt tõepoolest korralikult teostatud romaan, teiselt poolt
ei saanud pihta, mida autor lugejale öelda tahab, mis on võimalik
sõnum või mõtteviis (Lauri ulmetekstide lugejad jooksevad vast
peaga vastu seina). Aga õnneks on see ühe lugeja segadus.
õhtuleht
heli lugemisvara
1 kommentaar:
''Raamatukoguhoidja loeb'' kirjutab ka sellest,
http://vykkraamatukogu.weebly.com/raamatukoguhoidja-loeb.html.
Postita kommentaar