John Keel "The Mothman Prophecies" (2002)

Ilmselt nägin filmi esimesena ja alles siis kuulsin Mothmanist kui sellisest krüptozoloogilisest olendist. Hiljem paranormaalsetesse nähtustesse süüvides tuli ta ikka teemaks ja seostus paljude muude asjadega... No ja kuna mulle meeldib see psühholoogilise horrori vaib, nagu filmis, siis ostsin raamatu.
   Keel oli kirjanik, kelle peamisteks huvideks oli forteaana: nähtused, mida teadus seletada ei suuda. Selles raamatus keskendub ta1966-67 aastatel olnud kolmeteistkümne kuulisele perioodile, millal liikus põhiliselt Ohio piirkonnas ja alguses jälgis ja hiljem muutus osalejaks seal juhtunud kummalistest sündmustest. Mitte vaid paeluv UFOdest ja muust veidrast huvitatutele: ka niisama ajaviiteks põnevat kirjandust lugeda tahtev inimene võib siit mingi elamuse saada. Kindlasti ei proovi Keel mingeid teooriaid tõestada ega esitlegi seda kui mingit argumenteeritud dokumenti.
   Lugu võtab enda alla tema uurimised ja juhtumid, mis kõlavad kõik väga sürreaalselt ja fantastiliselt. Kusjuures tüüp lükkab ümber paljud UFOsid ja muid sarnaseid nähtusi puudutavad "pühad lehmad", suhtub sarkastiliselt nii fanattidesse kui ka skeptikutesse. Tema arvas, et pole oluline mida sa näed vaid MIKS me näeme. Ja mis mõju need olendid inimestele avaldavad? Küll kirjeldab ta tohutut, ebaloogilist hirmu mida nende läheduses olemine kaasa toob; halvatustunnet ja ufode liiga lähedalt nägemisega kaasnev silmade kinnipaistetamine jne. Ka kadunud aja fenomeni, nende olendite sürreaalset ja inimeste matkimise taktikat ja palju muud, mida ei tohiks teaduse järgi juhtuda.
   Üldplaanis jääb mulje, et meie maailma kõrval on mingi teine paik ja vahepeal satuvad sealt siiakanti nende intriigid või tegemised. Meie loogikale on see ebaselge ja seosetu, kuigi Keel toob välja mitmeid huvitavaid punkte, mida üldiselt keegi märgata ei taha. Mees ise saab lõpu poole mässitud mingisse lollitamisesse, mida panevad toime mingid määramatud jõud. Lõpuks ei saagi ta aru kes ja miks. Hästi kirjeldab selles vallas tegutsevate uurijate paranoilisust, egosid ja puhast skisofreeniat. Seetõttu pole see päris "ajakirjanduslik" ega ka "ilukirjanduslik" lähenemine, vaid tema aastatepikkuse uurimuse tulemus, kus ta ei karda vaadata asjadele ebatradtisiooniliselt. Näiteks ei salli sasquatchi inimesed, et neid seostatakse ufo-uurijatega ning poltergeisti ja kummituse rahvas ei taha, et neid segatakse ufo-teemasse. Keel aga usub, et see kõik on kuidagi seotud ja et  kuni ei saa tõestada, ei tohiks välistada.
   Tüüp genereerib selliseid ideid, mis panevad tõesti mõtlema ja samas jäi meelde lause "Belief is the enemy." Eks see nii ongi ja nii need, kes usuvad et ufod on teiste planeetide astronaudid või et see on hoopistükkis väljamõeldis - ühed usklikud mõlemad.