“Mul lõi jalad alt õnnetu lõpuga armulugu. Tuuba läks ühe sotsioloogiga minema ja ma ei kannatanud lahkuminekut välja. Praegugi veel ripuvad seintel sedelid, mida ta mulle koju jättis. Ära viska konisid WC-potti!!! Ma vaatan neid kolme hüüumärki ja lähen kustutan koni tuhatoosi. Nagu sellest oleks praegu midagi kasu. Nagu üks tegu võiks mu praegust olukorda kuidagi muuta. Ei sugugi.” (lk 7)
28 november, 2012
Paolo Nori – Tuubat ei ole (2012)
Tekstist on kerge vaimustuda ja sama
kerge tüdineda, ehk siis ilukirjanduslik vaade loomeinimese
argipäevast ja olemisest, pole see mingi lust ega lillepidu, puha
mured ja pastasöömine. Ikka Learco ja Learco ning Learco, kass ja
Tuuba ja kirjutamine ja laotöö ja anarhistid ja inglid ja vähk ja
telefon ja naised. Loodetavasti on autor ainese käsitlemisel
teravalt irooniline, sest muidu on küll kahju. Mis on üks igavamaid
ilukirjandusi? Eks ikka kirjeldus autori kirjanduslikust argipäevast
ja kui diip see tegelikult on. Nojah, Norit ei saa samas süüdistada
diibis kirjanduslikkuses, selleks on ta liialt stiilne kirjutaja. Ent
tõepoolest, alguslehtede löövus maandub mingi aja jooksul
rutiinseks millekski, väheke ükskõiksuseks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar