Igati lugejasõbralik raamat – õhuke,
lühikesed lood, palju dialooge. Ja noh, sellega kaasneb tunne, et
loed ikkagi klassikat, mitte mõnd romaanilaadset toodet. Raamat on
kiiruga loetav... aga lood pole niisama lihtsad (kui, siis sutike
följetonlikud on “Armastus” ja “Maanteel”, ehk nö asjalikud
lood paariheitmisest). Armastus ja äng ja kahetsus, õhulossid ja
loobumine, ehk ka meelehaigus. Kogumiku jõhkraim tekst on vast
“Maadam Röhelin”, kus kaubeldakse imiku loovutamise ja ta
võimaliku suremise maksumuse üle. Jotuni tegelased... neil pole
kerge, nende hingedes on ahermaad ja kõledusel ei paista lõppu.
Et siis jah, raamat on naksti loetav,
aga ei tasu oodata meelelahutust või meeleülendust, siin on
tundeelu varjupooled, mis uluvad või uitlevad argielu kesta all. Ja
sutike poeetilisust ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar