Kogemata kombel sattusin
lastekirjandust lugema, sest see raamat oli täiskasvanute osakonnas
ja kaanereklaam lubas lõbu ja põnevust. Ja mingil moel seda on.
Raamatu eripäraks on, et siin pole suuremat ninnunännutamist
(olemata samas miski õõvastav koolivampiiridraama) –
kooliõpilased pole mingid inglid, nad teevad seatempe ja nad saavad
vastutasuks üsna jõhkralt vastu päid ja jalgu (üks õnnetu koguni
niimoodi, et millegipärast ta siiski ei sandistu). Ei saa öelda, et
lapsed oleks just pahatahtlikud, neil lihtsalt puuduvad... piirid.
Või õigemini on tegu probleemsete
lastega, kes pole seni omale õiget keskkonda leidnud. Aga noh,
selles õppeasutuses tekib lastel ühtekuuluvustunne, sest puututakse
kokku täiskasvanutega, kellel on lossis (kus kool tegutseb) omad
asjad ajada – nimelt asub lossis ja selle ümbruses maa-alune
labürint, kus tehakse vägagi kahtlaseid katseid, ning õpilaste
õuduseks paistab, et neid tahetakse katsejänestena kasutada
(eesmärgiks on inimestest robotite tegemine). Tuleb küll mainida,
et heauskne koolidirektor ei tea sellest midagi – ja nii peavad
eelkõige lapsed ise hoolt kandma selle eest, et mitte sattuda
valitsuse salajase projekti ohvriteks. Või et mitte saada elusalt
põletatud või ammu ja haavlipüssiga hukatud (hukkamismooduseid on
teisigi).
Nagu öeldud, pole lapsed mingid inglid
– kuid muidugi pole roosamannalik ka see maailm, millega nad kokku
põrkuvad. Õiglust ei tasu otsida, raamatus valitseb hammas hamba
vastu mentaliteet (no tõepoolest ei tasu siit otsida vanamoeliselt
didaktilisi õpetussõnu elus hakkamasaamiseks – peamine on pöörane
tegevus ja... ellujäämine). Oleks huvitav kuulda, kuidas noored
lugejad seda raamatut tõlgendavad – ühelt poolt vanamoeline briti
erakoolimentaliteet, teiselt poolt omamoodi anarhiline kommuunielu.
Hästi ei teagi, kuhu see raamat võiks paigutuda – peale Pipit ja
enne Potterit? Külm dušš Salu Juhani austajatele?
Ja miks küll peaks autori meelest
hilissügisel ööbik laulma (lk 325)?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar