Indrek Hargla – French ja Koulu (2005)

Paar juhumõtet sellestsinatsest raamatust, kus kolm lühiromaani kenasti kokku sõlmunud (kas on miskit F&K lugudest varem ilmunud? Ei tea).
Huvitav, mis pilguga autori ametikaaslased ta raamatute poliitilist olukorda tõlgendaksid.
Veider, aga üleüldse ei registreeri endale, et French on tegelikult paksuke, ta ilukõnede lummuses on muidugi tavaliselt silme ees noor Sean Connery.
Kahju, et Leibo kolmandas isikus rääkimine väheneb iga tekstiga.
Imbi spordiluuletused (lk 321-324, loe siit) on igati head ja sobiks võistlustel innustamiseks ette kanda. Ongi nagu... lugemisaasta või midagi sellist.
Eesti raha võiks kanda krooni ja sendi nimede asemel tõepoolest nimetust tamm ja oks, noh, võibolla jõuaks eurodele omakeelsed lembenimed anda.
Hmm, kuidas Soluzzo sellele üldse ei reageeri, et kõik Frenchi ümberkehastused räägivad alati ühtmoodi ülbelt ja vimkaliselt? Mingi hetk võinuks ehk miskit nokkida. Sest mis on kroon ja sent? Ikka ühed laensõnad.
Beguristaini pudeli tekkimise puhul pole Vitaliale just võimalik viiteid leida, pigem olnuks Beguristain selline iseõppija (käesoleva raamatu järgi siis).
Capri saare unenägu (lk 413) läks, noh, peaaegu täide kolmandas raamatus. Huvitav, kas Imbi ja Pinerolo sebivad ka teises raamatus (ei mäletaaaa...).
Hargla tegelased on ühtlaselt kiiksuga käpardid või eufoorilised sosssepad, kes omas kontekstis – Maavallas (ja muidu Suure Muutuse järgne maailm) – toimivad normaalselt, sest see on inimlik või suisa õnnelik ühiskond; tõeline love, peace & happiness. Kui selle mõtteni jõudsin, täitus mu põu heldimusest.
Samas on vahel autor tegelase suhtes kuidagi armutu või suisa parastav – seda küll muidugi läbi Frenchi silmade (nt Soluzzo lk 430-431; huvitav, kas neljandas raamatu elab ta üle järjekordse metamorfoosi?). Või tuleb sedastada, et French pole just kõige täiskasvanulikum.
Kolmandas raamatus oleks võinud ehk vähe rohkem kirjutada sellest, kuidas Nell libaks tagasi sai.
Nell on sexy.
Hmm, huvitav, aga uuesti lugemine ei tundunud just üliväga naljakana – võrdluses taas kolmanda raamatu algusega. Ületarbimine?

“Ohates määrisin Leibo pissapõhja pomidooripüreega ja seejärel katsin ühtlase hapukapsakihiga. Leibo sõrm peatus järgmiseks – ja ma loomulikult ei imestanud sellegi üle – mugulapudru kausil ning hiigelsuur pissa kattus kollaka kleepuva möksiga. Kõige peale raputasin ohtralt keedetud sealiha ja keskele krooniks sai suur pekikamar.” (lk 121-122) – seda tahaks isegi süüa.

“Nii et me õhtustasime, soovisime seejärel üksteisele jõudu ja jätku leivale, kinnitasime, et seda on tarvis, ning Imbi ja Nell hävitasid oma tavalise leivalaadungi ja mõned liitrid magusat õlut.” (lk 182)

“Ma sulgesin silmad ja üritasin ette kujutada, millises seisus võin ma leida oma südamekalli Burgundia Krooni siia kuu aja pärast tagasi tulles, ma nägin vaimusilmas purukslöödud aknaid, ümberpaisatud laudu, täislagastatud põrandaid, mille otsas tantsivad Kõiv ja Tikk kätest kinni hoides orgiatantsu ja üürgavad täiest kõrist roppe läbulaule. Ma nägin, kuidas Tikk jagab niisama kiusu pärast kõiki mu Burgundiast tellitud hõrgutisi Tarbatu vaestele, kuidas ta teeb endale šokolaadivanni ja loputab end pärast kõige hõrguma veiniga. Aga mis teha – selline see Tikk juba on, aga kuna on tegemist Koulu kodukandi poisiga, kelle vanematele Koulu oli lubanud, et kasvatab temast inimese, siis minu sõna siin ei maksnud. Ma tegin silmad jälle lahti, otsustasin minna kööki ja anda Tikule üks profülaktiline kõva nahatäis.” (lk 306)

baas
ulmeseosed seal viiteid muudele kirjutustele, ei hakka siin kordama
blogistaja