Siinkirjutaja jaoks oluline tähelepanek Suure Autori kohta: lugedes tema teost teistkordselt, ei olnud kaotanud teos oma võlu (vaatamata asjaolule, et tegu detektiivromaaniga). Nimetet võlu püsimajäämisele andis tubli panuse lõpplahenduse mittemeelesolemine.
Noh, nagu alati käib veidi närvidele (ehk ei ole usutav) fiktiivse kirjapanija Hastingsi naiivne lähenemine tegevusele. Vist päris igas raamatus tekib olukord, milles -- vaatamata kõigele olnule -- Hastings kahtleb Hercule Poirot arvamuses. Noh, ta võiks juba ära harjuda, et Poirot´l on alati õigus. Vähemalt ei tule mulle küll ette, et see kunagi teisiti oleks olnud.
Ja ma ei saa ka sellest aru, kuidas täpselt Christie on järgnevaid asju asju mõelnud. Teadupärast on enamus Poirot´ lood üles ehitatud niiviisi, et tegu justkui oleks Hercule Poirot truu, kuid natuke lihtsameelse sõbra üleskirjutustega toimunud sündmustest. Sama süsteem nagu Sherlock Holmes´i lugudes, kus kirjutaja on doktor Watson. Kui tegu peaks olema Hastingsi meenutusega möödunud sündmustest, ja sündmuste käigus avaldab ta tihti ja julgelt oma kahtlusi ning vääraid oletusi, mis on ilmselged möödapanekud ning ei lange lõpplahendusega üldse mitte kokku, siis kuidas see psühholoogiliselt seletatav peaks olema. Et kas Hastings on nii vapper mees, et tagantjärgi julgeb öelda, et tol hetkel ma arvasin asjadest päris valesti ning teeb end sellega lugejate silmis naiivseks tobukeseks. Sest ei hooli lugejate arvamusest ning on seega ülimalt vapper isiksus. Nõrk ikka tõstab end esile ja ütleb kohe alguses (ja usub ise ka), et mina teadsin kohe, kes tegelt kurjategija oli. Või teine seletus: Agatha Christie kui teose tegelik autor on selle asjaolu päris kahe silma vahele jätnud ning ta püüab tõsta Poirot´mainet Hastingsi arvelt. Tähendab, kui mu arutlus nüüd kuidagi arusaadav oli, siis mu küsimus on, kas tegu on tõelise autori poolse möödapanekuga või ei suuda mina Hastingsi tüüpi lahendada: mumeelest ta pole tegelt nii üllas.
Ahjaa, samas, kui ma ei eksi, siis mõned ajad enne detektiivlugude kirjutamist avaldas Christie mõned armastusromaanid, mis olevat ikka päris viletsad olnud. Muidugi pole ma neid lugenud, kuid külapealt olen kuulnud, et tegu psühholoogiliselt viletsate teostega. Aastaid hiljem kirjutatud detektiiv- või põnevusraamatus "Kümme väikest neegrit" tuleb see päris kenasti välja: on väga põnev ja korraliku ülesehitusega raamat, aga empaatiaga seal küll liialdatud pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar