Corwini tuikumine Kaosesse... meenutab pisut... Mordorisse ja Turmamäele kobimist... Kergelt psühhedeelne trip... ainult et igavavõitu... Sohu vajunud hiiglase pea (lk 81-82) on müüdiraamatu taustal...üks muhe nähtus... Dialoogiaustajana kummitab probleem... et dialooge on vähe... ja rõhk eelkõige Corwini elamustel... ent Zelazny pole mulle just veenev... psühholoogilise sügavuse poolest... Nii vähe uusi intriige... Oeh... viies raamat... see lõppeb ikka pateetiliselt... autor valas arvatavasti... kirjutades pisaraid... Senise lugemuse põhjal... ei saa end pidada Zelazny austajaks... aga edaspidigi...võiks ehk... hmm... nojah... ahjaa... läks juba meelest... tahtsin öelda et... midagi... ütle midagi... mida... aa... selle raamatu kohta või... ei... ahjaa... et võib... edaspidigi Zelaznyt lugeda... või nii... ununes midagi... migreen... raisk...“Ent siiski oli see nauditav hetk ning einestades kadus mu võõrastus. Ta oli täiuslik kaaslane, naerdes kõigi mu naljade peale ja ärgitades mind endast rääkima. Suurema osa ajast vaatas ta mulle otsa ning iga kord, kui me teineteisele midagi ulatasime, puutusid meie sõrmed kokku. Kui ta püüdis mind kuidagi lõksu meelitada, siis tegi ta seda igatahes väga meeldival moel.” (lk 71)
baas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar