"kui oled armastanud kivi.
otsinud soojust ta päiksepoolselt kyljelt,
öösel lõdisenud õnnelikuna
ta mustavas läheduses,
visanud end ta turjale, roomanud
õrnalt läbi ta lohud, tervad servad,
sulatanud end temaga kokku,
rääkinud temaga. ma olen kivi,
kordas ta, arvasin, et ytlen seda endale ise.
kui oled oma käed, jalad ja pilgu
kivist välja kiskunud.
kui rabeled eemale, haarates õhust,
hyyab ta: ma jään sind igatsema.
kui vaatad tagasi, näed, et see on kivi
ja sellesse ei ole jäänud yhtegi jälge." (lk 105)
alates luuletuse esmakordsest lugemisest kogu ilmumise järel, olen veendunud, et see on maailma kõige kurvem luuletus üldse.
1 kommentaar:
hergistav ja alakulune.
Postita kommentaar