Üllatusega selgus, et siingi 3 eri lugu – mida jälle ei mäletanud (see ehk seletab, miks kolmandat raamatut lugedes tundus see ühtäkki poolituvat). Ausalt öeldes arvan ja mõtlen nüüd, et just see raamat on F&K teostest seni parim, mängulust eelkõige ja kurvastavaid roimi võimalikult vähe. (Huvitav, et paljud lugejad hoopis teevad seda igati maha.)“Pöörane pööripäev” - seal esitatud nö põhjamaa talve klišee on puhtjuhuslikult viimastel kuudel kogemata kombel Eestiski vallandunud. See ühepäevalühiromaan on vast naljakaim F&K lugu, põder Aivar võiks hiljemgi mõnes loos lugejat põrnitseda (ent samas vähem väljenduda pöötades), tervitatav oleks ühtlasi tarvaste suurem osakaal. Huvitav on see, et Hargla pakub ühe dateeringu loo toimimisajaks – Maavalla aasta 10139, mis maausuliste dateeringu järgi võiks olla 1926. aasta. Hmm (mitte et kuskil oleks viidet, nagu neid ajaarvamisi võiks ühendatuks pidada). Igal juhul, vuntsikas tekst ehk situatsioonikoomika.
“Sekeldused semiootikutega” - siin peitub teatavasti tähtis seeme F&K reisuraamatu jõustruktuuridesse. Päris tänuväärt, et igasugu marginaalsed tegelased vilksatavad hiljemgi (no nt brothers SigurRos). Hargla näeb igati vaeva, et Leibo ja teised maavillased kogemata kombel võõrsõnu frivoolselt väärväljendaks (seda ka järgmises lühiromaanis). Nell puudub ja French vaid paheline, nii need muhud saabuvad. Pretensioonikam tekst võtab ehk elurõõmsamat lähenemist vähemaks (vaieldav muidugi), maha saab notitud üks või kaks tegelast.
“Võbelev viirastus” - jälle ootamatu, et tegemist nii otsese eellooga kolmandale raamatule (see ehk põhjendab enda väikest imestust, kui reisuraamatu algul ikka meenutati maavillaseid kõrvaltegelasi, keda nagu pidanuks teadma). Ja ma veel imestasin “Nelli lümpja” puhul, miks see Beguristain karpi ei suhisenud, vaid jäi kuidagi upakile. Ahjaa, jälle ühepäevalühiromaan ehk siis action algusest otsani; mis paneb mõtlema, et sellised lood on Harglal ajaviiteliselt igati mõnusaimad.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar