Ehk hr Ranaldo andestab selle, et ta trükised on mulle kohviku- või reisikirjanduseks, eemalolekulektüür, öine kõrtsiromantika, hea kotti pista ja mõnel tühjal hetkel sõrmitseda; pole just selline tekst, mida tavatingimustes klaasistunud silmadega loeks. Ei hakka ütlema, et tegemist just tippautori või tunnustamata geeniusega, kaugel sellest; aga tema valu ja meeleheide ja heitlikkus ja ehk ka siirus on kuidagi lähedane. Ja noh, muusikuna on Ranaldo teatavasti kihvt (“East Jesus”, “Scriptures of the Golden Eternity” jne). Ranaldo võlu peitub teadagi oma tekstide esitamises (“Dirty Windows”, “Drift”), paberilt teksti lugedes mängib paratamatult kaasa varem kuuldud hääl ja muusika (DVD puhul ongi omamoodi tunne, et pakutakse liialt palju, tekst + muusika + visuaal, too much information; huvitav, millal mõni kohalik autor DVDga hakkama saab?). Vic ja Phil tekstid on tüütud, Ranaldo kõige wannabe'likum püüe olla autor; tee mis tahad, aga loetavad on ta luule (spoken word?) ja päevikumärkmed, uitamine teise inimese peas, mõtetes ja nägemustes; “finally the visions have come” (jrnls80s, lk 54).“I can't think about God
I can't see his face
can barely find this day
these road movies
But I can feel yr sigh
from here
just read yr letter
about the rain
I think about you
again and again
yr split face
yr empty shell
at the end of the cable
out on the wint'ry range” (lk 87)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar