Raamat, mille kätte võtmiseks pidi eelnevalt kiirkorras 5 teost läbi lugema (ehk siis Amberi esimese pentaloogia) – aga mis teha, pakkus huvi seniveerimata “Sündmuste horisondi” väljaanne. Kui nüüd õieti mõistan, siis sarja tulevastest trükistest moodustaks umbes kolmandiku Asimovi ja Zelazny eestindused? Pole just paljutõotav.Et siis nüüd rõhk Amberi printside järglastel. Frakir on uuem täiendus (mingi Kaose värk?), omamoodi sarnasus vabade vangide jalavõruga. Nüüd, kui pea igaüks kaarte sepistab, on kadunud elitaarsus, järel vaid lahja kangelaslikkus ja igapäevasus. Olen halb lugeja – nii kui Zelaznyl jääb peategelane üksipäi askeldama, muutub tekst igavaks, kuigi jah, just sel ajal peaksid toimuma kõik need müstilised sündmused ja saatuse keerdkäigud jne. Aga no ei hakka mulle tööle, on üks nüri nühkimislugemine. Raamat lõppeb igati poolikult (isegi võrreldes Amberi esimese seeriaga), pole lahendusi ja vaid rohkem mõistatusi. Kui muidu fantasy eestindustel on pigem probleemiks raamatute pooleks raiumine, siis nüüd justkui sooviks, et järgmine raamat olnud samade kaante vahel, et muidu säändsed õhukesed kõvakaanelised. Seda on muidugi absurd oodata.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar