“Aleksandrovite suvila aiast hiilib välja poiss. Ta nägu ei paista, sest et tal on peas pang. Saabunud rõdu juurde, ta kuulatab, siis laulab kukena. Talle vastavad kukehüüded mitmelt poolt. Peidukohtadest ilmub hulk poisse, kõigil panged peas.” (lk 9) – kuidas saab laulda kukena, kui pang peas? Või milline veider kukekas see olla võiks? Või mida arvavad ümbruskonna inimesed kui selline röökimine äkki puhkeb?
Kõigepealt kaks täpsustust – tegemist on õigemini Alfred Rebase dramatiseeringuga, mitte originaalGaidariga. Ja teiseks – kaanepilt pole õige, siin kasutatud 1945. a. väljaande pilti, sest netis käesoleva raamatu pilti ei leidu. Noh, ega paljust ilma ei jää, kujutatud on kaane allnurgas kuute nukutaolist last, kes naeratades seisavad nagu laval – on 2 pioneeri, musketär, bojaaritar, soldat ja jänku. (Tegelikult siiski ühel netioksjonil pilt olemas.)
Lugu siis sellest, kuidas pioneerid aitavad Moskva lähedases asulas inimesi, kelle lähedased on sõjaväes või seal surma saanud (huvitav, kas tegu ikka sõjategevuse tagajärgedega? Gaidar ise tapeti 1941.a. sügisel). Puhutakse pasunat ja peetakse staapi, heade vastasteks on teised poisikesed, kes käivad õunaraksus. Põhimõtteliselt jätkub siis kodusõjajärgne punasteks ja valgeteks jagamine (jumal küll, milliseid nõukogude lastekaid sai lapsepõlves loetud – ikka kuskil Venemaa pärapõrgus hakkas nõukogude võim peale ja millised tagurlased kolhooside vastu võitlesid, ning lõpuks saabus külla traktor ja alati oli vist suur jõgi). Pahade poiste seas on kutt nimega Figuur, kes on paras lapsdeemon ja seepärast pole tal teiste jaoks korralikku inimnimegi (aga foucaultlik figuur on midagi muud).
Ahjaa, tegevus algab siis sellega, et nomenklatuurilapsed saavad suveks matsirahva hulka suvitama. Ja tärkavad õrnad-sõbralikud suhted kahe õe ning noore Timuri ja Timuri onu vahel (tähendab, vabandust, noorem õde ja Timur ning vanem õde ja onu). Kuni täiskasvanud mehed sõidavad soomusrongiga kohust täitma (jälle – kuhu, miks? Originaal ilmunud 1940. aastal, vihje Halhin-Golile? Poola? Või siis postuumselt on teksti kohandatud?). Halvad poisid mõtlevad elu üle järele (välja arvatud Figuur, kes oli, on ja jääb rahvavaenlaseks) ning headest poistest tehakse igati meeldejääv teleseriaal (mida suurt ei mäleta).
“Müraorkester mängib tušši. Ohvitserid lahkuvad.” (lk 81)
Natuke juhendeid dramatiseeringu lavastamiseks: “Peab algusest peale olema valvel, et ulakate kamp pioneeride rühma “üle ei mängiks”, oma mängult vaatajaile rohkem ei meeldiks. See oht on olemas, sest kõike halba saab kunstiliselt alati efektsemalt esitada kui head. Ulakusse aga peab ka mängus jääma midagi vastumeelset. Pioneerid omalt poolt peavad silmas pidama, et nad ei muutuks igavateks pailasteks, vaid püsiksid ehtsate tublide noortena, nendele omase spontaansuse ja elurõõmuga, vallatluse ja vempudega lubatava piirides. Vaataja sümpaatia peab igas olukorras kalduma Timuri ja tema meeskonna poole, vastasel korral on teose idee edasi antud valesti, teos näidendina kaotab mõtte ja mõjub kasvatuslikult halvasti.” (lk 82)
Offtopic, aga miks mitte.
Avastasin septembris, et blogger peab mingit oma statistikat, mis on hoopis erinev statcounteri omast (no kui keegi tahab seda omale paigaldada, siis nagu hoiataks, et ehk mitte, vahel töötab, vahel vaikib).
Blogger siis teatab seda, et septembrikuu popimad postitused on... Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus! Ööd kollases autos! Tulnukate jäljed! Tulnukate küüsis! Tõde ja õigus! Ja kõik need on septembri postitused!
Et see arvestamine algas vist... juunist?, siis saab üldisest paremusjärjestusest vähe pooliku (aga värske!) pildi – Ainus, mis loeb! Apteeker Melchior! Silma lugu! 1 küsimus! Ramadaan! Kas keegi üldse üllatus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar