“Röögatus “häire!” ja üksik, samuti ilmselt äratuseks mõeldud lask tungisid pikselöögina ta rahulikku unne. Hetk hiljem oli Willard aseme kõrvalt Stari haaranud ja ühele põlvele toetudes laskeasendi võtnud. Lõkketule ja süüdatud taskulampide valgel avanes tema ees vaatepilt, mille võinuks esile manada palavikukrampides haiglane aju.” (lk 59)
Berg muidugi tegelastega ei üllata – kõik on klišeelikult just need, keda vaimusilmas harjunud sellisteks pidama, palgasõdurite kamraadlus enamvähem ruulib. Willardit võiks ääriveeri pidada nö klassikaliseks väliseestlaseks – et vanemateks on sõjapõgenikud ning poeg kasvanud möödunud sajandi Ameerika viljastavates tingimustes selliseks, nagu ta on; ehk siis mitte just tüüpiline kodu-Eesti (ja iseseisvusaegne?) raamatukangelane. Hämmastavalt naistevaba tekst, esimese jutustuse alguslehtedel mainitakse prostituuti, kelle teenetest Willard sõnatult keeldub, ja siis need koledad selvaeided, kellega ei tohi ülejäänud palgasõdurid sebida (ahjaa, ja muidugi Walkeri sekretär, kes mõlema jutustuse alguses tseremoniaalselt kas põlguse või imetlusega meest vaatab). Lugemine on kui puhastustuli, siin esineb igasugu nottimisi ja halastussurmasid raudse kindlusega (tekib küsimus, kui palju Willardil neid palgasõdureist kamraade tegelikult üldse kokku on, kui hulk pikaaegseist kaaslastest nende kahe jutustuse jooksul maha lüüakse). Bergil on veider komme ingliskeelseid väljendeid toorelt maakeelde tõlkida, mis on pisut veider komme.
Nimilugu siis sellest, kuidas palgasõdurid palgatakse turvama ekspeditsiooni salapärase templi juurde kuskil Lõuna-Ameerika džunglis, ja millised veidrad ja verised juhtumid sellega seoses juhtuvad. Kõlab uskumatult? Nii on. “Üle piiri” räägib sama firma poolt korraldatud satelliidi päästeaktsioonist Põhja-Venemaal, kus puututakse kokku vene sõdurite ja trollidega. Möllu rohkemgi kui pikemas jutustuses, 24 tunniga korraldatakse üks väike tundrapõrgu.
Tore lugemine, no future, let's destroy.
““Kõnge, raibe!” lausus Willard lühidalt ja vajutas päästikule. Kaks kuuli pähe saanud võõras jäi liikumatuks. Alles nüüd ennast julgemini tundev palgasõdur astus lähemale, takseeris surnukeha ja lõi püstolkuulipilduja õlatoega vastu tolle kihvu. Sama edukalt oleks ta võinud betoonseina taguda.” (lk 149)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar