“Nüüd, süvenevad aovalguses silmitses ta mõtlikult oma kaaslanna järjest selgemini väljajoonistuvat, hommikujaheduses kerratõmbunud kogu ja leidis, et miski pidi maailmas kõvasti viltu olema, kui nood kaks suutsid kerge südamega surema jätta taolise ilusa ja vapra tütarlapse.” (lk 58)
“Kurjuse tund” - kahtlustäratavalt tuttav lugu, aga samas nagu teadmine, et Tarlapilt varem vaid üht romaani lugenud. Aga igal juhul, tore action möllab. Kolmsilmsed humanoidid asuvad vabadusvõitlusse planeeti ekspluateerivate inimeste vastu ja üsnagi edukalt õnnestub neil inimasustus planeedilt üldjoontes pühkida. Põgenikud niisiis rühivad elu eest ainsasse inimelude kontsentreerumispunkti, ports tsiviliste, natuke sõjaväelasi, üks firmajuht ja kaunis inspektor (no kamba ainus pandav naine, eksole). Kambaga ühineb vana karastunud sõjahunt Orlando, kelle superoskused on teadagi muljetavaldavad ning aitavad mõnda põgenikekambast mõneks ajaks ellu jääda. Orlando on illusioonitu ja vaid korraks panevad pandavaga. Lõpp on tõesti lohutu kolmsilmsete ja põgenike vaatepunktist. Ehkki on olemas järje võimalus ja sedagi loeks.
“Koidiku lapsed” - seekord siis satub armastuses kõrvetada saanud Olaf kokku tehnikateadlastega, kes salaja ajarännumasina valmistanud ning üks neist pakub mehele võimalust mina ajarännuga oma lörriläinud suhet parandama. Noh, juhtub aga nii, et Olaf kupatatakse hoopis kiviaega (nagu hiljem selgub, polnud masinal pidureid peal). Kus mehel pole kerge ellu jääda või ürginimestele vajaliku mehena näida. Olaf on selline laadafilosoof, kellele ikka meeldib võtta sõna igasugu elukaugete õpetlaste jms vastu. Saab näiteks väikse eksistentsialismi loengu (lk 227-231) ja sotsioloogilise ülevaate ürgühiskonna toimimisest (tõsi, kahjuks on takistuseks tuntav keelebarjäär). Kõlab üllatavalt, aga Olaf naastatakse olevikku ja seetõttu kerkib esile alatine ajarännu problemaatika – et mis küll saab sellega minevikku muutes jne. Ka sellele probleemile leidub lahendus. Aga milline, ei ütle.
“Vastupandamatu jõud keeras mu ümber ja ma nägin mõne vaksa kaugusel oma näo kohal metsikut lõusta. Kuid, taevane arm, sel lõustal olid nina, suu, blond habe ja raevukad hallid inimsilmad. Lisaks tundsin vahedat tera oma kõrile surutavat. Minestasin kergendusest.” (lk 202)
Võib vist öelda, et millalgi varem seda raamatut siiski lugenud, aga no mälu, nojah. Võib ka öelda, et see on lohakalt kokku seatud raamat, kõik need pidevad trükiapsud ja juhuslikud jutumärgid hakkavad viimaks pinda käima, arvatavalt pole tegu just eksperimentaalproosaga, seega oodanuks nagu vähe rahulikumat trükipilti. Baasist bibliograafiat vaadates tundub pisut ootamatu, et Tarlap viimasel kümnendil vaid paar raamatut avaldanud on, kas siis lühemate tekstide kirjutamisest loobunud või avaldamisraskused?
need read
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar