“Milline draama. Elad peaaegu kaheksateistkümneseks ja siis armud õnnetult ja lootusetult. Katastroof.” (lk 64)
Et siis, rikkurite järglaste talvised seiklused Tallinna korterites. Üheksanda ja kaheksanda klassi tüdrukud (lk 53), kes suitsetavad ja armastavad erinevaid alkohoolseid jooke (aga narkot ei tee) ja panevad vahel päevade kaupa pidu. Ja noh, kolm noormeest, kes nendega kokku puutuvad, on siiski pisut vanemad, nii vanuses 18-21 (no väkk, kui ma keskkooli lõpetasin, haihtus küll huvi keskkoolitüdrukute vastu, või veel hullem – keskkoolieelsed tüdrukud? Enam kui piinlik). Omaette ooper on neljateistkümneaastane Paulo, kes on ingel (aga hakkab ka viinakuradi poole liikuma).
Autoril päris loominguline lähenemine faktile, et Eesti taasiseseisvus alles 1991. aastal ja millalgi peale seda läksid piirid lahti, mitte varem; nii on mõnede lapsevanemate elulood lõbusalt nihkes (nt Heleni lugu lk 72-73; ja üleüldse, milliste kirjatöödega see ema küll kunagi raha teenis, ja millest selline naiivsus, et hakkab uuesti kirjandusega feimi ja sulli kokku ajama?). Ei taha kõlada erilise penskarina, aga raamatus on hämmastavalt kõikelubavad ja tolerantsed lapsevanemad, vanasti oli rohi ikka rohelisem ja pättusi tehti salaja jne (mõelda vaid, siis polnud netti ega mobiile).
Poole raamatu pealt ei saanud ikka veel aru, et kas kuskil on ka mingi sisuline konflikt (no vabandust, aga see armastuskolmnurk pole tõsiseltvõetav) või on tegemist olukirjeldusega anno 2008, mõni pärnitsalik tegelinski mõjuks tegevusele päris hästi. Vähemalt on palju dialooge, mis lasevad tekstil hoogsalt lennata.
Natuke veider on Roberti ja Krisi süvavendlus, kes juba üheksa- ja kaheteistkümneaastaselt hakkasid parimateks sõpradeks (lk 145), sutt võimatu tundub sellise vanusevahega nii noortel poistel suurem sõbrustamine. Aga noh, inimesi igasuguseid ja ehk tänapäeval on street cred (yo!) midagi muud.
Tõeline Euroopa Liidu vaimust kantud romaan – tahan, elan Eestis, tahan, elan Hispaanias või Saksamaal; nii need ajud välja voolavad (kel, tõsi küll, keskkool lõpetamata jne).
Noorsooromaanid on tõesti tekstid, mida peale 21. eluaastat lugema ei peaks. Aga tublid plusspunktid selle eest, et pole mesimagusat finaali. Ja kõik need joomised on loomulikud. Keelekasutus on igati normaalne, roppused enamvähem puuduvad, eks mõni dialoog on pisut ilukirjanduslikult puine, aga noh, juhtub noh. Kaldkirjas sisemonoloogid on muidugi lihtsalt loetavad, ehk järgmise raamatu puhul saab autor need orgaanilisemalt teksti sulatada – või oleks see noortele lugejatele liialt raskelt haaratav?
Ei hakka sisu ümber jutustama, sest lugeda tuleb ise ja töö kiidab tegijat.
“Ja ma nägin just teda. Või neid, kui nüüd piinlikult täpne olla. Ja teate, mis? Väga fucking valus oli. Ausõna. Okei, ega ma ise ka päris normaalne pole.” (lk 146)
yuki lugemispäevik
7 kommentaari:
khm. "14. aastane Paulo" tähendab "neljateistkümnenda aastane Paulo". ja "kes juba 9. ja 12. aastaselt hakkasid parimateks sõpradeks" tähendab "kes juba üheksanda ja kaheteistkümnenda aastaselt hakkasid parimateks sõpradeks".
kindlasti tegid nimelt. ma ei kahtlegi.
mnjah, püüdsin korrektsemaks muuta. piinlik on.
korteris on vaid 1995.a. "eesti ortograafia", praegu uurides ei leidnud sealt ühtki abinõud.
mmm... mingi järgarvu teema kuskilt nagu käis läbi ehk kunagi või... a noh, oli siis segaselt esitatud, mhmh.
ei, siis sa õpetasid, et kuidas kirjutada "esimene korrus, teine korrus" rooma või araabia numbritega.
vanusevärk jäi läbi kordamata.
siis ma rääkisin, et punkt käib numbri järel, kui saab küsida "mitmes?". sellepärast ongi neljateistkümnenda aasta vanune Paulo. (kas Paulo on üks Eesti poisslapse nimi??? võeh.)
lihtne nagu kukepea!
Paulo on ju Maribeli vend.
Maribel on osa armukolmnurgast.
Ja kuueteistkümneaastane noor naine. Paulo soovitab Maribelile Schweinsteigerit mäletada hoopis Bastiani nimega. Loogiline.
hmm, ma kirjutasin ühe kommentaari, aga paistab, et kadus.
mitte midagi sisukat muidugi. nii et isegi ei mäleta, mida. vist seda, et paistab, et tegu naljaka raamatuga on.
Postita kommentaar