Raamat koosneb siis juttudest, mida autor on kuulnud enamasti tuttavatelt ning kutsub seda haritlasfolklooriks. Igasugu värke – kuulujutte, luuletusi, anekdoote ja juhtumeid tsaariaja lõpust, nõukogude ajast ja praegusest omamoodi demokraatlikust Venemaast. Siia postitusse sai valitud lühikesi anekdootlikke kilde, sest noh, kes see ikka viitsib lugeda. Praegusele lugemisele on muidugi probleemiks, et ilma sügava nõukakogemuseta ei suuda paljusid siin raamatus mainitud tegelasi adekvaatselt idenfitseerida – niisiis, konteksti puudumine. Oleks muidugi kena näha daatumeid, millal on Borev haritlasfolkloori üles tähendanud, aga noh, tegemist pole just tõsiteadusliku väljaandega. Borev on iseenesest päris natsionalistlik, seetõttu päris lõbus (või siis mitte) lugeda, kuidas tulnuks N.Liidu lagunemist korraldada jne. Alates uutmisest läheb tekst igavaks ja halavaks, Borev räägib, kui sitt elu nüüd on ja kirub sealset, hmm, demokraatiat.
“Saadikud Kostromast.
“Nälg on, Vladimiri Iljitš. Kaera sööme. Varsti hakkame hirnuma.”
“Tühi jutt! Me sõime eile Nadjaga purgitäie mett, aga meie küll veel ei sumise!”” (lk 57)
“Stalin on Gorkis Leninil külas.
“Enesetunne on sant, varsti ma suren ära.”
“Siis andke võim mulle.”
“Ma kardan, et rahvas ei tule teiega kaasa.”
“Osa rahvast tuleb minuga, ülejäänud tulevad teiega.”” (lk 66)
“Lenini sajanda sünniaastapäeva puhul hakkas artell “Zaveto Iljitša” tootma kolmeinimesevoodit “Lenin on meiega”. Teine sama nime kandev artell aga laskis välja käokella: igal täistunnil sõidab välja soomusautol Lenin, sirutab käe ette ja karjub: “Revolutsioon, mille vajalikkusest on rääkinud bolševikud, on... ku-ku!”” (lk 73)
“Beria kannab Stalinile ette: “Koreas on vaenlane viiskümmend kilomeetrit tagasi löödud, vallutatud on viis linna, Zaporožstalis on tööle pandud kõrgahi, Stavropoli kolhoosnikud koristasid hea viljasaagi, luuletaja Leonidze, poeemide “Juhi lapsepõlv” ja “Juhi poisiiga” autor, on asunud uue poeemi “Juhi noorus” kallale.”
“Kuidas luuletaja Leonidzel korteriga on?”
“Meie andmetel on tal suur korter Thbilisis, suvila Suhhumis, suvila Gagras, väike maja Bordžomis...”
“Kuidas tal ordenitega on?”
“Meile teadaolevalt sai ta hiljuti Lenini ordeni.”
“Kuidas preemiatega?”
“Stalini preemia kõik järgud.”
“No aga mis ta must siis veel tahab?”” (lk 90)
“Stalinile kanti ette: Tšapajevi sugulased kaebavad, et ta ei ole filmis enda moodi. Stalin kõndis edasi-tagasi, vaikis ning ütles siis: “Valetavad nagu pealtnägijad.”” (lk 112)
“Kord pöördus Kozlovski Stalini poole palvega:
“Ma ei ole kunagi välismaal käinud, aga tahaks minna.”
“Plehku ei pane?”
“Mis te nüüd, seltsimees Stalin, koduküla on mulle palju kallim kui kõik välismaad kokku.”
“Väga tubli! Siis sõidagi oma kodukülla.”” (lk 121)
“1943. aastal Peakorteris toimunud nõupidamisel pöördus Stalin kindral Jerjomenko poole: “Ah teie, seltsimees, olete ikka veel vabaduses?”
Kindral tuli löödult koju, jättis naisega jumalaga. Kuid möödus päev, kaks, nädal – ja midagi ei juhtunud. 1944. aasta alguses kordus sama lugu. Sama aasta lõpus Peakorteris toimunud nõupidamisel sosistas Stalin Jerjomenkole taas:
“Mina ei saa aru, miks teid ikka veel ei ole arreteeritud?”
Ja jälle ei juhtunud midagi.
Võidubanketil aga ütles Stalin: “Ka kõige rängematel sõjapäevadel ei kaotanud me optimismi ja huumorimeelt, eks ole, seltsimees Jerjomenko?”” (lk 138)
“Mis oleks juhtunud, kui Hruštšov oleks surnud enne kui Kennedy? Onassis oleks abiellunud Niina Petrovnaga.” (lk 204)
“ “Tervist, Leonid Iljitš! Teie mind ilmselt ei mäleta. Mina olen Nadežda Konstantinovna Krupskaja.”
“Jaa, muidugi! Miks ma teid ei mäleta, Nadežda Konstantinovna?! Ja teie meest, seltsimees Krupskit, mäletan väga hästi. Nii südamlik inimene oli!”” (lk 208)
“Brežnev kohtas Karlssonit, kes elab katusel, ning tundis huvi:
“Kus on teie sõber Engelsson?”” (lk 208)
“Mis vahe on Jumalal ja Brežnevil?
Jumal on piiritult armuline, aga Brežnev on armutult piiratud.” (lk 209)
“Brežnev on Tretjakovi galeriis.
“Mis pilt see on?”
“See on peegel, Leonid Iljitš.”
“Aa, Tarkovski – ma tean.”” (lk 216)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar