Jätkub siis Hinno ja ta lähedaste ja kasulaste ja sõprade ja eksnaiste ja tuttavate kommuuni saaga. Raskusi hakkab tekitama teose sahteldamine, tegemist polegi ehk enam põneviku või krimkaga, kogu vunk on läinud laia tegelasgalerii toimima panemiseks, vaid Epp lapsega jääb tahaplaanile (miks?). Sepa on ehk liialt armunud oma eelmiste raamatute tegelastesse ja seetõttu jääb lugu toppama jandiliku suhetekomöödia võrku, aga autor muudkui jätkab ja pillab naljakesi ja kõiksugu argitargutamisi, kohe nagu simman õhtujuhi saatel. (Takkajärgi selgub, et olen pea samasugust juttu varem kirjutanud.) Hinno romaanidest on siin vast enim rõhutud humoorikatele ja jantlikele olukordadele. Raamatu lõpus tuleb Sepa pisut meelemärkusele ning lööb tegelasgaleriid hulga õhemaks, ning see võib tulevaste Hinno seikluste puhul päästerõngaks osutuda, praegune olukord on sutt lämmatav. Ja samuti jääb küllaga lahtisi otsi, et jätkata ja jätkata.
“Hetkeks ehmatasin, sest tundus, nagu vaataks mind hoopis keegi teine, mitte naine, kelle olin tuppa toonud. Siis mõistsin, et lihtsalt köögivalgus moonutas tema sääsepunnilist nägu.” (lk 51)
Ei teagi, mis edasi kirjutada. Sisu on raske kirjeldada, sest iseenesest on lool palju tahke (nagu ikka, kes on kelle laps ja kes kepib keda ja mõrvad ja naljad jne jne), aga seda peamist lugu ei taha nagu paljastada (väike vihje – kõik see Hinno palava armastuse jutt Synnest läheb päris naistekaks kohe), ja ausalt öeldes nüüd takkajärgi ei saanudki aru, kuidas loo kuritegelik külg lahenes (kas tõesti saaks võimalikus järjes sellele pihta?). Igatahes, käib üks tõsine ehitustöö ja kui viitsiks kaardilt uurida raamatus esinevaid Märjamaa ümbruse kohanimesid, saaks vast see kant rohkem tuttavaks.
Naljakas, kuidas möödaminnes lüüakse mõned tegelased maha (üks eksposeerija ja üks eksnaine, ei hakka nimesid paljastama) ja see nagu erilist traagikat ei tekitagi, iseenesest on need situatsioonid päris õudustäratavad (hullusehoog ja ootamatu külmrelv, vist) – ent eestlaslik love, peace & happiness kommuun õilmitseb ikka rahumeeli podinal edasi. Ja pisut jabur on aknast alla hüpanuga tegutsemine (lk 86-87, või üleüldse see salapärase maja piilumisaktsioon), et noh, käiakse siis salamisi surnut katsumas ja keegi ei märka nende nuhkimist ega midagi (või kuidas Meeli korraga selle loteriivõiduga nõustus ja mingid suva vandid ehitama laskis?). Veronika lugu on algusest otsani ausalt öeldes päris lembelik. Huvitavad tegelased on Angela ja Ülle, kelle autor korraks romaani toob ja siis lihtsalt ära kaotab – päris modern võte (samas poleks romaan suurt kaotanud, kui nad jäänukski teksti toomata – oleks vähe kompaktsem).
“Nii lühikeseks meie taaskohtumine jäigi. Naine ei tulnud minu ellu enam kunagi. Milleks ta üldse siia ronis, seda ei saanudki ma kunagi teada. Surma ta kohe kindlasti otsima ei tulnud. Tal olid teised plaanid.” (lk 227)
Et Hinno on lõvikarja juhtiv alfaisane, siis kulub autoril suur hunnik arvutiklõbistamist kõige kenama lakaga lõvi kiitmiseks. Ikka leiavad hea sõnaga ohtralt meenutamist minevikusuhted kenade naistega ja praegusestki ligitõmbavusest, mistõttu ikka veel tiirlevad ta ümber ekssõbrannad oma võimalike Hinno-juunioritega (ja eks taustal figureeri ka naiste mõneti turris elukaaslased). Kõik need enesekiitmised muutuvad pisut korduvaks ja väsitavaks. Huvi pärast võiks keegi kokku arvestada, kui palju Hinno raamatu(te) jooksul tuttavatele ja võõrastele raha jagab (kuldketi kinkimine on eriti jabur), päris varimajandus kohe.
Siis sedapsi siis. Kui keegi tahab õnnelikku külaelu planeerida, siis õppematerjal selle romaani näol olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar