“Olen üksi vaenulikus maailmas. Inimnägu on võigas. See meeldib mulle. Ma ihkan avalikkust ja vägivalda ja et mind otsekui kivi vastu kaljut raksataks. Mulle meeldivad vabrikukorstnad, kraanad ja veoautod. Mulle meeldib mööduv moondunud, ükskõikne nägu ja nägu ja nägu. Ma olen kenadusest tüdinud; ma olen omaetteolekust tüdinud. Ma seilan tormistel vetel ja vajun põhja, ilma et keegi mind päästaks.” (Rhoda, lk 132)
Ausalt öeldes ei oska raamatust midagi kirjutada. Ja parem oleks muidugi mittemidagiütlevate raamatute puhul bukahooliku moodi lihtsalt teose nimi vastavasse nimistusse kanda. Aga nojah. Hunnik ilusaid ja põnevaid ja löövaid lauseid, mis aga algul mingit tervikut ei moodusta, või noh, tervik on selline, mis paneb õlgu kehitama. Kui võrrelda Faulkneri ja Woolfi proosaotsinguid, siis ise eelistaks viskist Williamit, kes on nagu mitmekesisem ja teravama sulega. Kuidagi katkendlik tekst, mis lainetest targemad pead järelsõnas räägivad? Pigem vihmaveetorust allasorisev vesi, rabisemine, mu teadvus ei leidnud siit kaasakiskuvat rütmi (no vahel tõesti loed asju, millest ei saa mõhkugi aru, aga viis, kuidas see tekstina jookseb, on ikkagi nauditav – siin nii polnud). Justkui autori jõudemonstratsioon, mis jääb mittemidagiütlevaks, lihtsalt tõdemus, et “ahah, ta oskab ka nii kirjutada”. Proosa ilukõne, pealiskaudsele inimesele on see monotoonselt igav või ka tüütu, heal juhul akadeemiliselt mänguline. Aga maitse asi muidugi, ehk polnud tšakrad hetkel valmis selliseks proosapalanguks. Või tõesti on sopakirjanduse lugemine tuimendavalt mõjunud. Või nagu Mihkelson ütleb: lugemisoskuse lamendumine.
Raamatu viimane viiendik ehk Bernardi monoloog on midagi sellist, mida võiks traditsiooniliselt nimetada heaks kirjanduseks. Või siis tõepoolest lainetuseks (ehk loomulik voog?), mitte nagu see eelnev vihmaveetoru solin (või loomulik on etteantud, sisseharjutatud, kivistunud kogemus – et laused on tavalisest pikemad ja kõiksugu kordused ja mina vankumised ja teksti ilmestavad aegajalt seostamatud laused? Mis on loomulik sisemonoloog ja kellele milline omane, võõras tundub?).
“Et aga panna teid aru saama, anda teile oma elu, pean teile loo pajatama – ja lugusid on nii palju, nii palju: lapsepõlvelood, koolilood, armastus, abielu, surm ja nii edasi; ja ükski neist pole tõsilugu. Ometi pajatame üksteisele lugusid nagu lapsed ja nuputame nende kaunistamiseks välja naeruväärseid, toretsevaid, ilusaid sõnu. Kui väsinud olen ma lugudest, kui väsinud olen sõndadest, mis maanduvad ilusti jalgadele! Ja veel, kuidas ma umbusaldan puhtaid elujooniseid, mida visandatakse poolele märkmepaberilehele. Hakkan igatsema mõnd nappi keelt, nagu kasutavad armunud, murtud sõnu, ebaselgeid sõnu nagu jalgade lohin sillutisel. Hakkan otsima joonist, mis oleks paremas kooskõlas nende alanduse ja võidujoovastuse hetkedega, mis aeg-ajalt vääramatult tulevad. Lebada kraavis tormisel päeval, kui on sadanud, ja siis marsivad üle taeva üüratud pilved, hatused pilved, pilvekahlud. Siis joovastab mind segadus, kõrgus, ükskõiksus ja raev. Suured alatasa muutuvad pilved, ja liikumine; midagi vääveljat ja pahaendelist ülepeakaela üles paisatud; kõrguvad, lohisevad, irduvad, kaduvad, ja mina olen kraavis, unustatud ja imetilluke. Loost ja joonisest ei näe ma siis jälgegi.” (Bernard, lk 204)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar