22 oktoober, 2010

Indrek Hargla – Maris Stella (2003)

Tuchmani teos on kenaks eellooks sellele raamatule, sealgi pisut juttu Jeanne d'Arciga seonduvast. Võimusuhete sasipundar, Hargla meets Macchiavelli ja Kusnets ja Crichton ja kes kõik veel. Poole raamatu peal tekkis süüdimatu mõte, et paistab olevat autori üks ilukirjanduslikult ambitsioonikamaid tekste, mis samas pole nii huvitav kui ta paremad raamatud.

Huvitav ajaloofantaasia sellest, kui mingil moel eksisteerinuks keskajal Põhja-Ameerikas kuningriik, mis pidas end prantslaste teadmata end Prantsusmaa, hmm, vasallriigiks. Huvitav, kui vandenõuteooriate huvilised seda raamatut loeks, kas neil lööks tekstis esitatud mõttekäikude peale silmad särama? Kui raamat on keskpaigani üsna igav ja tasane, siis loo otste sõlmudes tekib kelmikalt jabur võimalik ajalugu oma järjekordse Jeanne d'Arci saatuse fantaseeringuga. Neitsi käib närvidele? Kupatame ta siis Siberisse – ahjaa, tol ajal oli Siber veel enamvähem avastamata – no siis kuhugi seitsme maa ja mere taha. Ehk saame teada, milline võinuks olla Kärgatav Kõu glamuurne esiema. Kokkuvõtteks, lõbus mõttelend.

Kommentaare ei ole: