17 november, 2010

Kirill Jeskov – Viimane sõrmusekandja (2010)


“Nii et iga soovija võib rahuliku südamega kuulutada selle loo vanadusest ogaraks läinud orki sonimiseks, kellele on kõrges eas pähe tulnud Sõrmuste Sõja finaal ümber teha. Lõppude lõpuks memuaarid selleks välja mõeldud ongi – et veteranid saaksid kõik oma kaotused tagantjärele võitudeks muuta.” (lk 368)

Tõepoolest, raamat avab silmi Tolkieni triloogia suhtes, või siis rikub igaveseks selle sulni maitse – Peter Jackson peaks käesolevast raamatust, teadagi, oma triloogiale järje tegema.

Taas on põnev avastada, et vene autorid kirjutavad... kuidagi ühtmoodi laadna jutustamisega. Ikka üks semutsemine ja seletamine ja avar hing ja ülemused, Saruman ja teised tegelinskid on kui enam või vähem edumeelsed KGB ohvitserid oma jamade ja spioneerimiste ja põhimõtetega. Või noh, õigemini on tekstist tunda üheksakümnendate Venemaa hõngu. Kui Tolkieni tekstide puhul sai lähiminevikuga paralleele tõmmata üsna kunstlikult, siis Jeskovi jutustatu tuletab meelde kõiksugu hiljutisi sündmusi – kasvõi N.Liidu lagunemisest praeguse Iraagi jms sõjani (originaal ilmus teatavasti 1999. aastal), ehk siis kuidas vallutatud maal korda kehtestada ja võimumängud jne, ja noh, eks Keskmaa eri osade inimesed tuleta ikka meelde vennasvabariikide omapärasid.

Raamatu keskel olev Umbari spioonimäng on kuidagi tüütult pikk ja põhjalik, varasem kipub ununema selle tulva alla. Vahel läheb Jeskov hoogu kõrvallugude jutustamisega (nt Randori elulugu lk 293-300, no põnev ja kenasti illustreeriv, aga kas peab nii pikalt jahuma? Või on see Tolkieni jäljendamine?).
Aga, huvitav lugemine, hea kiiksuga tekst.

“Vaat sellisel juuretisel oligi kerkinud kuus sajandit tagasi Barad-dur – alkeemikute ja poeetide, mehhaanikute ja tähetarkade, filosoofide ja arstide imeline linn, Keskmaa ühtse tsivilisatsiooni süda, mis seadis oma panuse ratsionaalsetele teadmistele ega kartnud muistsele maagiale vastu seada oma vaevu verisulis tehnoloogiat. Barad-duri kindluse hiilgav tornitipp sööstis Mordori tasandike kohal peaaegu Orodruini kõrgusele, kui mälestussammas Inimesele – vabale Inimesele, kes viisakalt, kuid kindlalt keeldus Taevaelanike vanemlikust hoolest ja hakkas oma mõistuse järgi elama. See oli väljakutse juhmile agressiivsele Loojangule, kes tappis oma palkidest “lossides” täisid, kuulates skaldide retsitatiivset ulgumist Numenori võrratutest väärtustest, mida polnud kunagi olemas olnud. See oli väljakutseks omaenda tarkuse koormast kurnatud Päevatõusule, kus yin ja yang olid juba ammu teineteise ära õginud, sünnitades üksnes Kolmeteistkümne Kivi Aia peene staatika. See oli väljakutseks veel kellelegi – sest Mordori Akadeemia iroonilised intellektuaalid olid enese teadmata jõudnud juba selle jooneni, mida ületades tõotas nende võimsuse kasv muutuda pöördumatuks – ja juhitamatuks.” (lk 10)

2 kommentaari:

Tiina ütles ...

ma vist ei julge seda raamatut ette võtta. Et rikub kõik illusioonid?

kolm ütles ...

Nii ja naa. Tegemist vast Tolkienile oponeeriva tekstiga, et siis, võib samamoodi umbluu olla.
Aga lõbus on küll lugeda erinevat tõlgendust.