Taavi Kangur – Kõigile saab kurikaga virutada (2010)

““Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. “Tagajärjed võivad erinevad olla, seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”” (lk 118)

Peale väga head raamatut on teadagi raske tagasi maa peale tulla. Aga et ühtki muud raamat käepärast polnud (no raamatukogust pole midagi võtta), siis langes ebaõiglane lugemispohmakahaamer käesolevale teosele. Eelnevalt pani kukalt kratsima kaks asjaolu. Ootamatu, et Tänapäeva romaanivõistlusel auhinnatu ei mahtunud B.Alveri kirjandusauhinna 8 nominendi hulka. Lisaks peab Kangur teatavasti kirjutamise eneseabiblogi, kus otsib ja jagab nõuandeid belletristika kirjutamiseks, millest võib arvata nii ja naa. Nii saab juba näiteks raamatu avalõigu kohta piniseda, et sellel puudub omapära või löövus või mis iganes peaks lugejat teksti külge naelutama (aga – pikaajalise lugemiskogemuse põhjal võib öelda, et romaani avalause ei anna tegelikult midagi märkimisväärset edasiseks lugemiseks (välja arvatud muidugi Tänav!), asi on ikkagi üldises voos). Ent vähemalt hea, et järgmises lõigus “naine lõriseb”, midagi värskemat siin ilma peal. Kui esimeste lehekülgede jooksul arvasin, et tegemist 90ndate Eestiga, siis viimaks selgus, et tegu ikkagi lähiaastatel olnud eluoluga.

“Nädalavahetuse avalöögi ajal, õhtul ja pimedas, oli üsna suur tõenäosus kellelegi jalgu jääda. Kaine küll, aga üksik, parajas vanuses ja töölisklassi kuuluv – füüsilise üleoleku näitamiseks sobisin ideaalselt. /-/ Astusin treppidest alla ja istusin esimesse ettejuhtuvasse taksosse. Vaikisin. Ei olnud tuju juhi lobisemisega kaasa minna. Too vaatas mind peeglist silmavalgete välkudes, ilmselt kaaludes, kas mind tasub petta või mitte. Ta siiski otsustas, et mitte, ja ma olin talle selle eest tänulik.” (lk 55)

Lugu siis selline. Tapal elav depootööline Kalle jäetakse peale viit aastat kooselu maha. Kurb, aga tõsi. Ettevõtlik Kalle leiab, et nüüd ongi võimalus Tallinna parema elu peale minna ning sõidab rongiga Balti jaama ja avastab seejärel suurlinnaelu. Ta otsib tööd ja viimaks satub ööklubisse turvameheks. Ühel õhtul päästab ta seal purjus noakangelase käest väiksemat sorti allilmategelase, kellel hüüdnimeks Vask ja kes on homo. Et Vask on omadega üpris plindris ja Kalle kindlakäeline mees, palkab Vask oma julge päästja endale turvameheks. Tehakse üks trett naabervabariiki, mille käigus saadakse kätte Vaselt väljapetetud raha. Aga oh häda, sellega rikutakse allilmas pisut tasakaalu ja selle taastamiseks nõutakse Vaselt ühe vanakooli retsi likvideerimist. Mida Kalle on varmalt valmis tegema. Aga teeb pisut rohkem kui vaja ja nüüd sekkub tegevusse politsei eesotsas komissar Valdoga. Teravnevad vahekorrad Kalle ja Vase ja allilma vahel. Rohkem tegevust ei paljasta. Möllu saab siin raamatus kõvasti – mõrvad, peksmised, plahvatused, tagaajamised. Üürike lembehetk.

“Sõlmin otsad koku ja esimesel võimalusel kolin Tapale tagasi. Mis siis, et olin Sirliga ainult ühe päeva koos olnud. Me tahtsime üksteist. Mul oli piisavalt raha. Mõnda aega saan tööd leidmata hakkama. Pärast vaatan, ju on ka Tapal uuesti võimalik ennast sisse seada. Ehk saan klassikaaslaste kaudu mõne rahulikuma otsa. Tegelikult võis ka Tallinnas käia, aeg-ajalt. Paar korda vajutan päästikule ja siis elan pool aastakest rahulikult, mõtlesin.” (lk 187)

Tore, et Kalle on selline keskealine tüsenev (ehk ka kiilanev?) actionmees, heas mõttes ebatavaline trullakas kangelane. Samas ei saanud mina lõpuks aru, miks ta nii nürimeelselt ausalt vägivaldsete lahenduste pooldaja oli, kas süüdi selles üksildane ja vägivaldne lapsepõlv? Ongi vaikselt peast segi? Ja mille paganama pärast endine prantsuse võõrleegionär suu ammuli suurlinna nimega Tallinn vahib? Oma salapärases elus enne viieaastast kooselu Tapa preilnaga rändas ta ju palgasõdurina maailmas ja tapatalgudel ringi, mis siis Tallinnas nii ootamatut on, Tapa viie aastaga kaotas vastavat elukogemust? Autoril püüe igati salapära hoida, saaks aga raamatu jooksul sibulakoori kihiti eemaldada? Kuidas 21. sajandil vähemalt viis astat Eestis elanud Kalle ikkagi mobiilitult hakkama sai (no selge, et saab, aga ikkagi), või üleüldse telefoni kasutas (nt lk 89-90)? Et oma välismaiseid kättemaksjaid peljates elas mobiilita, naine sellega rahul ja puha? (Vabandan, kui alguses oli telefonijuttu, enam ei mäleta.) Mis mõttes Tapa depoos töötanud Kalle ei teadnud midagi tema sünnilinnas Tapal elava klassiõe Sirli elukäigust, endine unistuste naine ja kõik? Kui ometi raamatu lõpupoole teavitatakse teda klassivenna poolt oma endise elukaaslase Angela edasisest elukäigust jne. Noh, ma ei tea, ehk võinuks teksti põnevuse huvides natuke enam valgustada seda Kalle pimedamat perioodi peale võõrleegioni ja enne Eestit, praegusel juhul jääb vennast mulje kui püüdlikult raamatuid lugenud tüübist, kes elab tõepoolest mingis nihkega reaalsuses, omamoodi “töölisklassi kuuluv” Veristaja.

Kangur loob üsna lohutu pildi allilma ja politsei tegutsemistest nüüdisajal, et korruptsioon ja mis kõik veel. Aga noh, teksti põnevuse tekitamiseks muidugi vajalik jne. Hea, et Kangur üleliigset mulli ei aja, asi areneb ja erinevad liinid vajuvad aegamööda üheks (Balti jaama juhtum, noakangelase kahjutustamine jne) ja hargnevad edasi.

Ja viimaks üks asi, mis oli ehk jäänud autoril natuke tähelepanuta peamiselt fabuleerimisega tegeldes. Suhteliselt tuim keelekasutus, ikka “majutusasutus” ja “pealisriided” ja muu ametlik keel. Jutt pole sellest, et kõnekeel oleks kipa või poeetilisus wunderbar, vaid lihtsalt midagigi omapärasemat kui korrektsed väljendid ja korrektsed lühilaused. (Või see ongi autori soovitud stiil? Jumal teab, vahel on tõepoolest naljakas kantseliidis väljenduda jne.) Ühesõnaga, las voolaku keel ja podisegu krutskid. Arvan tagasihoidlikult.

heli lugemisvara