Selline aurupungi
lugu 19. sajandi Ameerikast, kus on 18 aastat kestnud kodusõda ja
Seattle'i kesklinn on eksperimendi tagajärjel tugevalt saastunud.
Nimelt on juhtunud nii – 1864. aastal on üks leiutaja valmis
saanud kaevandamismasina, millega võiks Klondike's kulda kokku
kühveldada. Ent megamasina katsetusel juhtub midagi, mille tulemusel
asjandus väljub kontrolli alt ja kaevab kesklinnas hunniku pinnast
läbi, ühtlasi vallandab see maruline kaevandamine ühes mäes
olevad vulkaanilised mürkgaasid, mis mõjuvad inimestele kas
surmavalt või muudab kahejalgsed verejanulisteks zombideks. Ja see
on vägagi kole. Et vältida gaasi edasist levikut, piiratakse
kaootiliselt kaevandatud piirkond (kuigi... kullakaevajate turgutatud
panganduskvartal on üsna hoolsalt läbi töötatud) hirmkõrge
müüriga – mis ühtlasi piirab zombide väljapääsu inimjahiks.
16 aastat hiljem on
olukord enamvähem endine – linnasüda ikka müüriga eraldatud ja
jätkatakse võitlust gaasi tekitatud keskkonnakahjudega, sest linn
pole kuhugi läinud. Masina leiutaja on peale katastroofi jäljetult
kadunud ja ta abikaasa koos pojaga elavad lohutut elu müüri kõrval
asuvas slummis. Et kõik teavad pereisa käkist, siis saavad naine ja
poeg teistelt elanikelt muudkui vastu päid ja jalgu. (Vastukaaluks
on vanaisa, kes inimesi õnnetuspiirkonnast päästes ise hukka sai.)
Poeg otsustab ise uurida, kuivõrd tema isa selles õnnetuses
tegelikult süüdi on, ning salaja suundub sinna müüriga eraldatud
piirkonda, et vanemate mahajäetud majast asitõendeid otsida. Töölt
saabunud ema leiab köögist poja kirja, kus see teatab oma väikesest
uurimisretkest – ja naine satub tohutusse paanikasse. Sest seal
eraldatud maa-alal on peale gaasisudu veel ringiuitavad zombid ning
vähimagi apsu peale ootab sind surm või zombistumine. Ta tõttab
pojale järele.
Ja tõepoolest,
müüritagune osutub vägagi ohtlikuks alaks, on massiliselt inimliha
jahtivaid zombisid ja vähesel määral nö lindpriisid, kes elavad
maa-alustes tunnelites ning eluspüsimise nimel peavad nii mõndagi
nurjatut tegema. Taga hullemaks, lindpriide isehakanud kuningaks on
kurikaval maskeeritud tehnomees, kellele ühtaegu ollakse tänulikud
zombivastase tehnika loomise eest kui ka vihatakse seepärast, et see
lindpriidega manipuleerib või nende peal katsetab gaasist
pruulitavaid erinevaid drooge (mille tarbijaid ootab suremine või
siis zombistumine). Aga see pole veel kõik, ema päästeaktsioonile
saabudes selgub, et see salapärane mees võib olla naise mees ja
poja isa. Kellest ema pole lapsele pea midagi rääkinud.
Aga mis ja kuidas
edasi juhtub, ei hakka pajatama. See 19. sajandi aurupungiolustik on
kui mõni tuleviku düstoopia, kus katastroofijärgselt ehitatakse
tsivilisatsiooni jäänustest midagi-kuidagi uuesti üles; ent noh,
aegajalt ikkagi juttu 19. sajandi reaaliatest. On dirižaableid, on
aurutehnikat, on omaloodud relvastust suuremate või väiksemate
uuenduslike vidinatega. Tekstis on kõiksugu madinat ja draamat, on
ka meeldejäävaid tegelasi ja lohutut koloratuuri, ent jutt jääb
väheke kahvatuks või lahjaks, puudub mahlakas pöörasus. No
vähemalt on plussiks see, et pole ülemäärast naljakangutamist;
Priesti loodud maailm on üpris karm koht ja kangelaste motiivid
mitte kõige üllamad.
“I mean, these walls are just a bowl – and a bowl can only hold so much. The Blight is coming up from underground, ain't it? Pouring more and more into this sealed-up shape. The gas is heavy, and for now, it stays down here like soup. But one day it's going to be too much. One day, it's going to overflow, right out there to the Outskirts. Maybe it'll overflow and poison the whole world, if you give it enough time.” (lk 242-243)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar