29 august, 2013

Geoffrey A. Landis – The Last Sunset (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Äkitselt ilmub komeet ja hopsassaa – selle suund on otse ja vääramatult Maale. Veel hullem, ta peaks kokkupõrke sooritama selle observatooriumi lähedal, mis letaalse komeedi lõpliku trajektoori välja arvutas. Teadlased on masendunud, ja küllap põhjusega – kokkupõrge toimub veel sama päeva jooksul. Mis teha? Pole mõtet meedia kaudu rahvahulki hoiatada, las elavad paanika asemel oma viimased tunnid tavapärases igapäevaelus. Ja töögrupp lahkub ametipostilt oma perede ja lähedaste juurde, informeerimata seejuures observatooriumi teisi töökaaslasi.


Ent komeedi lõplik (huku)trajektoori määraja Chris avastab, et tal polegi kedagi sedavõrd lähedast, kellega inimeksistentsi viimased tunnid koos veeta. Kui, siis üks naine teisest töörühmast, kellesse mees mõnda aega tagasihoidlikult armunud on olnud (kuidas siis muidu, ka teadlastel võivad südamed leegitseda). Kara on tegelikult tore naine – no kes siis armub mittetoredasse tipsi? Nad on mõned korrad kohvitamas käinud ning niisama suhelnud ja Chris pole kindel, kas Kara on temast huvitatud (või on tal koguni oma kaaslane, ega seegi pole võimatu). Lähenevast maailmalõpust õndsalt teadmatu Kara tuleb Chrisiga kohvikusse, nad jutustavad niisama ja üks hetk kutsub mees kena naist päikeseloojangut vaatama. Naine nõustub. Melanhoolne Chris võtab koguni Karal käe alt kinni, ja peale hetkelist kõhklust laseb naine sel nii jääda. Kui vaid saaks terve elu nii olla, käsikäes, mõtleb Chris loogiliselt ja meeleheitlikult.

“Opposite the sunset, a deep red glow was rising silently into the sky, backlighting the clouds low on the horizon. “Look,” he said, and she turned around and stopped, her eyes brilliant in the glow.
“Why, it's beautiful,” she said. “I've never seen a sunset do that before. What is it?”
The red stretched nearly from horizon to horizon now, and in the east it was turning and intense blue-violet, brighter than the sun. “It's the end of the world,” he said, and then, at last, there was nothing left to say.” (lk 195)


Kommentaare ei ole: