Tänapäevane
argine Harms, on kerged hullusehood ja rahustid ja paranormaalsed
surnud ja üksindus ja unenäod ja kinnismõtted. Pole küll
harmslikku rajusust, kuid selline lugeja ümber näpu keeramine,
hämmastamine ja kiivakiskumine. Argielu, mis on nihu ja ei ole ka.
Või siiski on. Aga kus.
“Ühel päeval ostis ema kauplusest terve kana, koos kõige kere juurde kuuluvaga, kuid kana oli täiesti surnud.” (“Saladus”, lk 15)
“Mees hakkas sellest päevast alates surnut mängima ja üllataval kombel paranesid nende suhted lausa kirjeldamatult. Mees ei teeselnud enam teisipäeviti, et läheb Barcelonasse, ja nad veetsid päeva koos voodis, nagu oleksid salaarmukesed. Nad avastasid mõlemad korraga nekrofiilia ja paar kuud tagasi said nad rõõmu tunda postuumsest lapsest. Lõpuks ometi sai neist tavaline õnnelik perekond, keda kohtad iga päev ja kellega igal õhtul hüvasti jätad. Jumala teed on ettearvamatud.” (“Jumala teed”, lk 115)
“Valgusfoori taga peatunud, võttis taksojuht kindalaekast raamatu ja luges sellest mõne rea, kuni jalakäijad üle tee läksid. Tegemist oli Kanti “Puhta mõistuse kriitikaga”. Kui ta raamatu jälle oma kohale tagasi pani, et paigalt võtta, vaatas ta mind üleolevalt. Ta püüdis mulle selgeks teha, kui alandav on ühele Kanti lugevale taksojuhile vedada idiooti, kes nüristas oma mõistust, kuulates erinevates keeltes saateid tulnukatest.” (“Küll ma teile veel näitan!”, lk 117)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar