“Pendli
liikumine, kui seda on ja kui seda ei
ole. Elu läheb
mööda. Ajas on midagi hämarat
ja võitmatut –
ta on su ees ja su sees -
samal ajal, ja siis
hiljem. Sinu aeg koos
teistega, iga
inimesega, kelle kuju oled
silmanud.
Ei oska öelda, mis
see on.”
(lk 18)
“Minu hauakambris
on tükike kuiva leiba
ja neli räbaldunud flanellsärki
sest inimeste needus
on langenud mu peale
ja Jumal on mu unustanud
(öeldakse küll et asjata
ei maksa tema nime suhu võtta)
võimatu on mõista
mis minuga on sündinud
näen valgust vaid mõne põgusa hetke
ja puhtalt juhuse läbi
avaldub veel mulle ilu
kuigi mu sidemeid välismaailmaga
võib nimetada
enam kui tühisteks”
(lk 33)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar