Sauteri loomet algusest otsani küll ei
tunne, ent käesolev tekst on vast mõneti erandlik, võiks nimetada
lausa ulmeliseks ja molutamiskaanonisse mittekuuluvaks. Autor
jutustab siis loo sellest, kuidas kirjanik Peeter saab mõned kuud
peale suremist uuesti nö Maad külastada; ja tema sooviks on näha,
et kuidas tema armastatul Laural läheb. Ei lähe üldsegi hästi,
vedeleb teine teadvusetult voodil ja naine tuleb haiglasse tilgutite
alla toimetada. Peeter on muidu Peeter nagu ikka, ainult mõnede
erinevustega – tal ei ole enam enda välimust, ta saab nähtamatuks
muutuda, läbi seinte kõndida ja lennata (ühtlasi võimalusega
inimkehade transportimiseks). Ja ta ei tohiks sekkuda teiste inimeste
ellu, see osutub siiski mõneti probleemseks. Lendava ja nähtamatu
“zombiena” on Peetril ikka inimlikud huvid – kas juua saab, kas
keppida õnnestub, kuidas suits maitseb, kas mahajäänud
käsikirjadest on asja. Ja kas jamades sõpru õnnestub aidata.
Vastused neile ja teistele küsimustele selguvad enamvähem loo
jooksul.
Aga tõepoolest, veider morbiidne lugu,
justkui viltune unenägu; kui palju ikka nähakse visioone enese
võimalikust surmajärgsest olekust. Sauter on ühelt poolt
askeldamas paranormaalses maailmas, kuid teiselt poolt lähtub ikka
kirjutajale kõige lähemast ainesest. Tekst pole just meelelahutus,
vahel on paar melanhoolset naturalistlikku hetke, ega autor muudmoodi
saa.
“Laura lamas liikumatult, aga kuidagi vibuna kangeks tõmbunult. Krambis? Alukaid tal jalas polnud ja jalgevahest rippus tampooni nööriots. Kes teab, kui kaua tal mingi vana tampoon juba sees on. Ega see ka hea ei ole.” (lk 754)ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar