Evan Wright "Generation Kill" (2004)

“They kill hundreds of people, those pilots. I would have loved to have flown the plane that dropped the bomb on Japan. A couple of dudes killed hundreds of thousands. That fucking rules! Yeah!”

Peale Vietnami raamatut "Dispatches" võtsin ette hilisema konflikti kirjelduse. Tahaks ikka reaalseid nägemusi sõjakolletest, mitte CNN-i või Postimehe uudisnuppe. Kõik teavad, et see Iraagi asi on ikka persses lugu, aga kui persses? Wright on Rolling Stones ajakirja reporter, kes Iraaki tungimise eel merejalavälaste Bravo kompaniiga liitus ja nendega keset tapatalguid sõitis. 

   Käsitletud üksus oli ameeriklaste rünnaku "odaots": nende ülesandeks oli sissetungijõududest eespool sõita ja kõik varitsused ja lõksud aktiveerida. Nad olid pettemanöövriks või selliseks diversiooniks, kes pidigi herilasepesa jalaga lööma ja siis edasi kihutama. Põhimõtteliselt olid nad uudne lähenemine sissetungitaktikale ja muidugi meestele nende missioone ei seletatud. Nii on reporter kaasas meestega kaks kuud, kuni Baghdad on "vabastatud" ja üksus laiali saadetakse. 

   Siin pole sõjaromantikat ega idealismi, vaid videomängude ja MTV peal üles kasvanud noored, kellele tapmine ja lahing on uus põnev kogemus ja enamasti ongi üksuse liikmed seal oma piiride testimiseks ja niisama trotsist või igavusest. Neil on ükskõik, kui õiglane see sissetung on ja pooled on iseeneest sõja vastu. Samas on nad üksteisega nii seotud, et nad võitlevad oma sõbra elu kaitsmiseks ja pohhui mingid moraalsed seletused. Esimesed kokkupõrked tunduvad ebareaalsed ja paljud tunnevadki ennast nagu sõjafilmides. Lahingu ja surma piiril olemise mõjusid tavainimestele kirjeldatakse hästi ja kunagi ei minda liialt moraliseerivaks. Selles mõttes ei topi  reporter sisse oma heietusi eetikast või mõista kellegi üle kohut. Küll aga edastab ta sõdurite dialooge ja mõtteid. Tihti ei tunne sõdurid tappes midagi ja küsivad, kas see on hea või halb?

"[in response to a child letter]
Corporal Josh Ray Person: Dear Frederick, thank you for your nice letter, but I am actually a US Marine who was born to kill whereas clearly you have mistaken me for some sort of wine-sipping Communist dick-suck. And although peace probably appeals to tree-loving bisexuals like you and your parents, I happen to be a death-dealing, blood-crazed warrior who wakes up every day just hoping for the chance to dismember my enemies and defile their civilizations. Peace sucks a hairy asshole, Freddy. War is the motherfucking answer."

Kõik ongi perses ja raamat kirjeldab pidevat varustuse puudumist või rikkiminemist, ülemuste idiootsust ja kogu Iraagi operatsiooni idiootsust. Tapetakse tsiviile ja vastaseid, kes kasutavadi naisi ja lapsi inimkilpidena ja üldse on raske vastasel ja tsiviilil vahet teha. Kui lõpuks küladesse jõutakse, siis ei suuda sõdurid uskuda et tänapäeval keegi veel mudast onnidest elada suudab. Pealinna sisse murdes ei suuda nad korda kehtestada. Lõpuks püüavad rühmaülemad lihtsalt oma meeste elusid säästa. Nad vihkavad viletsaid ja vaeseid iraaklasi, oma ülemusi kes nad sinna missioonile saatsid ja tervet Lähis-Idat. Sealsed inimesed ei tea, mis on vabadus (kui see pole just rüüstamine ja kaaselanike terroriseerimine). Iraak on mülgas ja sealsed kogukonnapead annavad sõduritele nõu, kuidas tsiviilide seas korda luua: andke neile peksa ja kohelge neid nagu koeri, nad on sellega harjunud. 

   Kokkuvõttes on see lugu ühest üksusest ja seal olevatest isiksustest. Kunagised tsiviilid, kes saavad riigi loaga toime panna ühiskonna tabusid: tappa massiliselt inimesi ilma karistuseta. Ühe rünnaku ajal arutavad nad, et nad teeksid ise samamoodi kui keegi Ühendriikidesse tungiks. Kõik nagu mõistavad kõiki, aga tapmine jätkub ja kõige õudsam on see, et lahendust pole näha. Suht rock'n'roll.