David Foster Wallace'i elulugu, mille ma kolmveerandi pealt pooleli jätan. Tahtsin mõne moodsama aja kirjaniku elulugu ja sain selle kergesti ja odavalt. See mees on kirjutanud paar moodsat klassikut ja raamatu autor on teinud põhjaliku töö Wallace'i elukäigust. Elulooraamatuid on keeruline arvustada, kuna tihti kipun arvustama tolle inimese elu. Peab pidevalt meelde tuletama, et raamat on selle autori seisukoht ja suhtumine. Max kirjutab küll suhteliselt erapoolikult ja hellalt, ei arvusta ega püüa skandaalitseda.
Siin koorub depressiooni, tohutu intelligentsi ja eraldatusega võitleva mehe portree: kirjanduslikult geniaalne, õpib ta tasakesi olema alandlik ja vähendama ülbust, mida väga tark inimene oma elevandiluust tornis tihti omada võib. Akadeemiliste saavutustega sina peal olev Wallace põeb postmodernistlikku enesekesksust, mida ta ise lõpuks heaks kirjanikuks saamise nimel lammutama hakkab ja inimlikkuse poole püüdlema asub. Ehk siis, ei näita raamatulehtedel igasugu lingvistilisi trikke vaid püüab minna ilukirjanduse juurte juurde, milleks on emotsioonide äratamine lugejas. See on raamat kirjanikust, kellele on antud küll kirjutamiseks kõva hardware, aga software on updeitimata ja nii koorub lehtedel ühe noore kirjaniku kujunemine.
Autor on teinud ära mingi kõva töö, kuigi vahel paneb küll mõtlema kust ta teadis aimata, mida Wallace võis tunda või öelda. No muidugi, kui kirjutad elulugu ja kogud tüübi kohta aastate jooksul infot, saad mingi psühholoogilise mudeli ja põhja kätte küll. Lugu ise on traagiline, sest DFW lõpetab elu varases eas oma eduka ülespoomisega. Kui aastate pärast ise tema asju lugema hakkan ja teda uue pilguga näen, siis lõpetan ka selle raamatu. Hetkel pole ma aga täiesti lainel ja seda teost peaksid lugema kõik algajad, tõsised kirjanikud või tema austajad.
“We're all lonely for something we don't know we're lonely for. How else to explain the curious feeling that goes around feeling like missing somebody we've never even met?”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar