Frederick S. Oliver "A Dweller on Two Planets" (2011)

Kirjutatud 1886. aastal, sai autor teksti kätte kelleltki teiselt. Tema väitel hakkas ta saama käske kirjutada üles pähe tulnud tekst, mis tuli kelleltki teiselt. Oliverist sai channeler, kes pani kirja mitmeid elusid elanud Phylose mõtisklused ja õpetused. Käsikiri avaldati alles peale Oliveri surma. Phylos räägib oma elust Atlantises, selle valitsuse toimimisest ja tehnoloogiast. Seejärel kirjeldab ta mis juhtub peale surma ja kuidas toimib reinkarnatsioon. Mees sünnib ümber kodusõja-aegsesse Ameerikasse ja saavutab seal vaimse täiuse. Loo ivaks on hinge püüd lugejaid aidata ja valgustada.
   Stiil on nii vanamoodne ja kummalises kõneviisis, aga no kuidas siis muidu. Raske oli vahepeal sujuvalt lugeda, muudkui koperdasin igasuguste "yea, it is verily so, that this come into being that therefore..." jne. Ma ise lugesin seda alguses seetõttu, et kuskil mainiti kuidas tol ajal kirjutatud raamat ennustab ette mitmeid tehnoloogilisi arengusuundasid ja räägib DNAst enne selle avastamist, erinevatest elektrileiutistest ja muust. Raamat on teosoofiahõnguline ja räägib samas millestki enamast. Siin on kirjas valgustatud inimesele mõeldud "verstapost", mis julgustab inimest tõeliselt õppima ja tõusma ühiskonnast välja, et liituda valgustatud Vennaskonnaga, kes on väljunud põhjus-tagajärg karma tsüklist ning kes juhivad inimkonna lambalikke masse progressi poole.
   Siin on palju huvitavaid mõtteid, kuid sellest raamatust oleks vaja mingit kokkuvõtet või moodsama sõnastusega lühiversiooni. Huvitav oli reinkarnatsiooni kirjeldus, mille põhimõtteks oli "mida külvad, seda lõikad". Ehk kõik selles elus õpitu kandub edasi järgmisesse ja kuidas iga inimene elab oma maailmas üksinda ja kuidas teised lähedased on ta enda kujutis ning mitte objektiivne reaalsus. Et religioon on mõttetu ja igaüks peab enda seest tõde otsima ja kasvama ning tegema heategusid jne. Asjal on selline teosoofia/new age mekk küljes aga samas on see parajalt huvitav ja mõtlemapanev. Muidugi võib see olla Oliveri fantaasiavili, aga samas tundub see ikkagi millestki inspireeritud olema. Kas teda juhtis teine hing või on see tema enda ettekujutis (seega eelmises elus nähtu), pole oluline. Peaasi, et teosel on mingi substants ja paneb lugeja tõsiselt mõtlema.
   A jah, siuke old timey stiil juures, nii et raske läbi närida. Põhimõtteliselt annab see hing läbi Oliveri edasi oma elu memuaare ja seal õpitut. Räägib, miks peab okultism olema varjatud ja miks spets võimed ei tohi rahva sekka tulla. Palju häid kohti, aga iga sellise lehekülje kohta on seitse heietavat. Nagu vanuri meenutused Atlantise mägede ilust või selle ehitiste grandioossusest. Good stuff muidu.