Tea Lall “21. detsember” - Lalli vooruseks on hoog visioon teostamiseks ja
puuduseks natuke kuiv väljendumine. Lugu siis Järve laadis visioon
sellest, kui korraga kaob maailmast elekter. Aga pisut müstilisemal
viisil – ühtlasi jääb kõik samamoodi pimedaks, ja mõnel päeval
toimub midagi väga kummalist planeediga, on miski mürin ja justkui
maavärin. Inimesed on teadagi paanikas ja et toimuv on keset
põhjamaist talve, siis pole ellujäämine just meelakkumine. Kuid
Lalli tegelased elavad talus ja talupojad on ikka maalähedaselt
elanud, ja eks see päästab hullemast, küte ja kaev kohe maja
juures. Lõpuks... kuude möödudes saabub maailma taas valgus,
päikesevalgus. Kuid see on natuke teistsugune kui varem... Pisut on
tunne, et Lall võinuks teksti keeleliselt kohendada, kuigi jah: eks
autor valib oma stiili ja mis siin kobiseda.
Maniakkide Tänav
“Valuhoidjad” - see tekst pole Tänavi paremikust, samamoodi
küsimus, et kas võinuks rohkem toimetada; kuidagi rabe või toores
on see kirjutis. Lugu on muidu õõvastav, kurb ja verine – kuidas
naine saab teistmoodi emaks ja kuidas see teistmoodi laps maailmas
möllab. Aga tõepoolest, ehk on see tekst kirjutatud jutulabori hoos
ja sellest siis teksti mõneti hingetus.
Canis Vedru
“Läbimurre” - hea lugu, mõtlesin eraldi postitust teha, kuid ei
hammustanud lahti loo finaali. Kes siis see laagri Olematu Mees oli?
Jutustaja ise või kust see tont korraga nähtavale ilmus? Aga tekst
hea ülevaade tuumasõjajärgsest sõjast ning millisesse
ebardlikkusse võib tulevik liikuda (nt nähtamatute inimeste
probleem). Ning kangelaslikkus propaganda silme läbi ja
tegelikkuses. Huvitav lugu, autoril on stiili.
J.J. Metsavana
“Masina nõrkus” - megamasina tehisintelligentsil tekib kahtlus,
et kuhu on kadunud ta juht ja sõber, ning läheb maapinnale uurima,
kus on see tore inimene. Ainult et maapinnal, ta kohal asub
megalinn... Ja megamasin on oma toimingutes godzillast kordi
hävitavam. Nojah, viimaks leiab masin sõbra surnuaiast, kirstus
lagunemas.
Toomas Krips “Teene võlgu” - järjekordne postapokalüptiline maailm, seekord Tokyos.
Siingi on tekkinud probleem sellega, et masinad on saavutanud
iseseisvuse... ja vajavad inimesi või inimlaadseid oma tarbeks.
Esmapilgul pisut perverssena tundunud tekst siiski pole seda, vist.
Üks kogumiku huvitavamaid nägemusi inimsusest, või üldse,
humaansusevaba maailm.
Martin Kirotar
“Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad
Seiklused Ohtlikul Komeedimerel” - üsna lõbus lugu aja
manipuleerimise teemal, ehk lugu kaptenist, kes suudab aega mõjutada,
näiteks ajas tagasi liikuda, et tehtud vigu vältida. Mis osutub
päris kasulikuks võimeks ohtlikel kosmoseseiklustel (ja aitab
säästa meeskonna elusid, või siis parandada muljeavaldusi
kaunitaride võitmiseks). Nojah, aga seekordsel operatsioonil läheb
midagi väga nihu... ja tagatipuks on laeval valitsusepoolne
kontrollija, kes kärgib ja paugub ning seab kapteni meetmeid
kahtluse alla. Ja nii edasi. Elurõõmu selles tekstis on.
Maniakkide Tänav
“Ordu ja asum”, J.J. Metsavana “Vasekarva sõjajärgne” -
mõlemad tekstid tegelevad Veskimehe Kuumaailma tuunimisega, aga
kuidas just täpselt või mida nad modifitseerivad, seda ei oska
öelda, sest pole Ordu tegemistel pikka aega silma peal hoidnud.
Mõlemad lood on sabapidi seotud.
Triinu Meres “Nagu nuga vööl” - see on siis näide autori fantasysalvest, kas
sellele tekstile ka edaspidi juurde kirjutatakse, eks aeg näitab.
Lugu ongi pigem kui sissejuhatus teemasse, kuidas kangelased
dramaatilisel moel kohtuvad ja milline on see võimalik maailm, mis
neile hädaohte vastu paiskab. Ei saa öelda, et tegemist oleks väga
originaalse tekstiga; kuid tõepoolest, tegu on pigem
sissejuhatusega. Meresel on võrreldes teiste ulmekirjutajatega see
suur pluss, et ta oskab maailma hingestada. Et kui on külm ja
vastik, siis see poebki salamisi sulle naha vahele.
Artur Räpp “Infos on jõud” - natuke kosmoseulmet, ja seda mittetüüpilisel kombel
mingi suvalise arvutiadminstraatori vaatenurgast, ei hakka ta
relvadega põmmutama ega midagi, aga näe, hoidis ohtliku
situatsiooni ära. Ole hoolikas ja kraps ning teenid kannuseid.
Lee Leithammel
“Kombinaat” - kogumiku vast veidraima mütoloogiaga tekst. On
selline kolkaküla ja selle juures on mägi. Külarahvas on rahulik
ja kohtlane ning veedab tasapisi päevi õhtusse. Kuni mäel
paljastuvad pinnase alt miskid salapärased kirjadega kivid, mida
linnainimesed hakkavad vaatamas käima, ja sellest turismiobjektist
kujuneb külaelanikele kasumlik teenus. Vaid küla preester sajatab
põrgut nende kivide vastu. Kuni ükskord on kuulda mäelt hirmsat
mürinat ja kui külamehed kohale tõttavad, näevad nad, et neid
kirjadega kivisid topib endale kõhtu ühesilmne hiid... Küla
preester läheb sellele jumalasõnaga vastu, mispeale hiid lennutab
preestri silmavaate jõul pilve taha. Otseses mõttes. Elanikud
põgenevad, hiid lahkub pilve... ja järgmine päev on neid hiide –
Maaõgijaid – veelgi rohkem, kõik pistavad kirjadega kive oma
kõhtu. Rahvas on ahastuses... kuni ühel päeval preester tagasi, ja
hoopis uue sõnumiga. Ning sellega saab loo esimene pool läbi ja
rohkem ei paljasta järgnevast.
Eks kogumikus on
veel mitmeid lühemaid tekste, ent ei jaksa neid kokku võtta.
Parimateks tekstideks on ehk Vedru, Mahkra ja 1695; õnneks puuduvad
kogumikus pikad staatilised igavused. Küljendus pole lugemiseks just
parima lahendusega, kaanekujundust ei oska suurt kommenteerida.
4 kommentaari:
Mulle see arvustus meeldis. Näitab ilmekalt, et tegelikult sai siia kogumikku midagi igaühe maitsele. Näiteks "Võõrad suled", mis siin kiita sai on baasis vaat, et üks enim materdatud "Tuumahiiu" tekst. Ehk võibolla oleks võinud oma arvamust veidi rohkem olla, kohati oli lihtsalt toimuva ümberjutustus.
PS: "Masina nõrkus" on saanud inspiratsiooni kolmest allikast. Ultramelanhooli laul "Ilusat und hr. insener", Tsukamoto "Tetsuo" (1989) ja Katsuhiro Ohtomo "Rôjin Z" (1991).
Jällegi, tõmbaks vahe blogipostituse ja arvustamise vahele; arvustamine on ikka midagi muud kui vastavalt meeleolule kirjutamine ja uitmõtetele andumine (ehk siis vahel tekstist pisut meeleldi "valesti" tõlgendamine - kasvõi selle "Võõrad suled" puhul, mil millegipärast hakkasin ise mõtlema maarahvast kui mandunust tänu sellele, et võlujõu kaotanud. Kuigi on selge, et see jabur heietus jne).
Ja no mõnikord on tore hullude tsitaatide abil teksti ümber jutustada (nt Lalli postituses see esimene tsitaat, tõsisemalt võttes äärmiselt häiriv lõik, kuid miskis gorelikus meeleolus... naljakas nagu).
Eks "probleem" seegi, et Täheaeg ja Tuumahiid üheaegselt ilmusid, ühes on tõsisemad tekstid, teises laiaulatuslik pillerkaar.
Ja jeerum, ärge rohkem kasutage kaheveerulist küljendust... Ning seeasemel, et igal lehel korrata ülemises päises (?) autori nime, võinuks vasakpoolsel lehel olla autori nimi ja parempoolsel lehel loo nimi; oleks lugjal hõlpsam.
Kas sa oled ka üks neist kes arvab, et isiklikku vaatenurka või arvamust peab olema kvaliteetses arvustuses võimalikult vähe.
Kaheveeruline küljendus oli selline eksperiment. Katse muuta raamatut ajakirjalikumaks.
Ei, seda muidugi mitte. Lihtsalt arvustamisel peaks ütlema enamat kui et "oh kui hea" või "paras kräpp".
Miks Tänavi vaimulugu on va rabe või milles seisneb Kripsi originaalsus võrreldes teiste Tuumahiiu lugudega.
Postita kommentaar