Hargla on veidi martinlikuks läinud ja
surmab romaanisarja kesksemaid tegelasi – eelmises osas apteekri
naise, nüüd apteekri sõbra (marurahvuslikult võiks olla nördinud,
et mõlemal puhul tegemist eestlasega, mitte mõne baltisakslasega!).
Aga noh, vähemalt saab kinnitust, et vana Melchior võib järmiseski
osas ringi komberdada (ja seda uue särasilmse uurija kaasabil); ei
mõju talle need eestlaste surmad nii masendavalt ühti.
Mõrvalugu on veidralt keeruliseks
aetud, et on kohe vähe uskumatuvõitu, mis keerdkäike nende
tegemiseks ja varjamiseks tehakse (hea seegi, et raamatu algul
esitatud kaardile piisab ühest pilguheidust, ei pea sellel näpuga
järge ajama). Et siis Tallinna (viivuks avastatud) klatšikroonika
ja templirüütlid... pikaajaline vandenõu... keskaegsed
puritaanlikud õigusemõistmised... piinlikud saladused... Ja mõrvu
sooritanuks osutub hoopiski... Nojah, tekstis on mitmeid jälgi, mis
osutuvad millekski muuks.
Tallinna ja vana Melchiori nö
harjumuspärase loo kõrval on autor asunud sepistama noore Melchiori
lugu, kes satub peale õpinguaega Lübeckisse ning langeb seal ühe
femme fatale võrku... ning selle naise nimel jääb noormees
omakorda veel suuremasse võrku kinni, mis tekitab küsimuse, et kas
ja millal võiks noor apteekrihärra tagasi Tallinna tulla ja kui
plekitu renomeega. Sest tuleb välja, et Wakenstede esiisa on olnud
seotud ühe väga salapärase gildiga... mille tõttu on tulnud
Wakenstede järglastele needus peale! Igal juhul on loonud ühe päris
huvitava intriigi, millest noor Melchior peaks mingil moel väljuma
(või läheb romaanisari edasi vähe müstilisemaks? Ja Hargla
väidaks, et sedasorti gild võis Tallinnaski tegutseda?).
“Kes siis veel oleks pidanud teadma, kui ohtlikud võivad olla vanad saladused, kui mitte mina! Milleks kõigeks inimesed valmis ei ole, kui vanad patud päevavalgele kistakse! Õeluse mürk on nende sees veel mürgisemaks käärinud.” (lk 412)
Ühesõnaga, kui vana Melchior jätkab
nö seniste romaanide rutiini, siis noore Melchiori liin võib
raamatutesse hoopis teistsuguse maailma mängu tuua (iseasi muidugi,
kui ta selja sirgeks lööb ja loobub pakutud ahvatlustest). Ning
siis on veel Melchiori tütar, keda raamatu jooksul paar korda
mainitakse, kas temastki pigistab autor ainest välja? Eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar