John Scalzi – Tondibrigaadid (2015)

Kui sulle meeldib Scalzi, siis loe ka Leo Kunnase “Gort Ashryni” romaane; ja kui meeldib Kunnas, siis loe John Scalzi “Vanamehe sõda” ja “Tondibrigaade”. Ma pole esimene ega viimane, kes selliseid paralleele eesti autoriga tõmbab (ulmebaasi lugejad räägivad küll eelkõige Heinleinist; romaanis teeb Scalzi omakorda kerge kummarduse kolmele autorile: Martin, Stross ja Pohl (lk 146)), aga tõepoolest, millegipärast torkas see lugedes pähe. Mõlemas luuakse supersõdurid, mõlemas on tegu maailmaruumi ohtralt täitvate võõrliikidega (okei, siin on muidugi liikide arvukuse suhtes kvantitatiivsed erinevused), mõlemas peavad kangelased tegema otsuseid, mil on hiiglaslik mõju. (Noojah, kui nii võtta, pole tegemist just avangardse süžeega.) Ja eks näis, kuhu Scalzi kolmas romaan jõuab (kirjastus lubab, et ehk juba sel aastal ilmub tõlge), praegu on aimata siin raamatus vähehaaval kooruvast suuremast intriigist, mis võimaldab arvata, et supermadin on alles tulemas (Konklaav!).

Romaani üheks küsimuseks on, et mida paganat kujutab endast Kolooniate liit ja milline on selle arusaam teiste intelligentsete rassidega hakkamasaamisest. Kas inimkond (ja selle tuletised) peab vaid hambad ristis võitlema oma koha eest või peaksid nad enam pühenduma reaalsetele kontaktidele teiste sadade (lk 202) intelligentsete rassidega. Kas võidelda või otsida kompromisse (mille käigus on selge, et kokkupõrgetest pole pääsu). Kas Kolooniate liit on põhjendamatult agressiivne? Või reaalselt võttes teistsuguste valikut polegi?

Lugemisel oli mul probleem sellega, et suurt ei mäleta esimese romaane finesse (nt Sagani ja Perry lugu). Igal juhul, siin raamatus on suurem tegevus kanda neil inimolevustel, kes on nö katseklaasides kokku segatud sõjamasinateks. Ja suund on sellele, et liikuda edasi... inimpõhiste sõjardite kohandamisele maailmaruumi eripäradega (ühel missioonil satub peategelane Jared kokku nö uue põlvkonna sõduritega, kes on õige... orgaanilised kivid). Eks mitmel puhul tekib tegelastel küsimus, et millega nende eriväelaste puhul tegemist on – on nad orjad või patrioodid. Millised valikud neil on. Kas neis on üldse midagi... ainukordset järel (niivõrd-kuivõrd võib pidada indiviidi ainukordseks). Ühesõnaga, kui kaugele võib inimmaterjali manipuleerimisega minna ja mis õieti selle tulemuseks on.

Ühelt poolt võib tõdeda, et tore jutukas; teiselt poolt võib tõdeda, et jutukast suurt enamat pole. Hea, et kirjastus on kasutanud originaalkaanekujundust.

ulmekirjanduse baas