Selliste lugude avaldamine
lugupeetud kirjandusajakirjas paneb väheke kukalt kratsima, kirjanduslikust
väärtusest on raske mõelda, ehk võiks omapäraks pidada teemat – milline näeb
välja hobimesiniku tihe tööpäev, kui mesilassülemid võivad hoole alt minema
lipsata.
Loo teine külg on tutvumine
värskelt ametit alustanud politseiametnikuga, kes seda hobimesinikku tahab
kiiruse ületamise eest karistada, aga seeasemel läheb kaasa vaatama, kas mees
tõepoolest kiirustab mesilaste manu. Esialgsest rangusest hoolimata osutub neiu
vahvaks kaaslannaks, seda muidugi ka pikemas perspektiivis.
Eks võiks mõelda, et tekst on
mingil moel muhedalt kirjutatud, ja tegemist ikkagi mesindusilukirjandusega
(kuivõrd takkajärgi selgus, et autor tegeleb samuti hobimesindusega), kuid
niisuguse teksti koht oleks pigem kuskil jutukogus kui kirjandusajakirja
esindusvalikus. Ent küllap on see maitse asi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar