Raud pakub unistusi suurematele
ja väiksematele lugejatele: küll võiks tore olla, kui sul olekski suur ja
ühtehoidev pere ja suguvõsa. Mistõttu
näiteks võidki mänguasjade alla mattuda, kuna kõik nad hoolivad sinust. Kas
pole kena mõte? Lähedased on küll mitmes mõttes veidrad, kuid nad hoiavad ühte.
Isa võib olla koeraga äravahetamiseni sarnane või vennal kasvatatakse rohelist
pead; vahet pole, me lendame mesipuu poole.
Autor loob ühtaegu
universiaalseid kui isiklikke konflikte (iga peatükk kirjeldabki ühe sugulase
näitel sellest). On konfliktid, mis kuuluvad vaid kitsasse ringi (nt tädi, keda
keegi ei märka), ja on konflikte, mis puudutavad tervet maailma. No näiteks
tüdruk, kes ehitab mänguasjadest torni Kuuni; või kindral ja tema kärbes, kes
enesetapumissiooniga lõpetab sõja naabritega; või onu Kaupo, kes suitsetab nii
palju, et mõjutab Maa kliimat.
Lood on omavahel õige lõdvalt
seotud – need, kes on ühes loos peategelaseks, ei kanna tingimata mõnes teises
loos kõrvaltegelasena neid omadusi, mida just dramaatiliselt esitleti. Vast
markantseim näide on isa, kellest jutustatakse kahes tekstis – esimeses loos on
ta pere koera Pollaga ühte nägu, teises loos kuulab aga nii andunult muusikat,
et muust ei hooli. Kuid kummastki ei saa aru, et andunud muusikakuulaja on
koeranäoline või siis Pollaga sarnanev isa on ühtlasi niisugune helikoguja. Lood
võinuks ehk enam seotud olla, aga noh, ehk see on minu kiiks, kui jutukogul on
üks ja sama jutustaja jne.
Seniloetud Raudi pikematest
raamatutest jääb see jutukogu ehk kuskile keskele – nii „Natuke napakad lood“
kui „Teistmoodi printsessilood“ pakuvad ehk suuremat mõtteuperpallitamist,
samas on see kogumik ehk löövam kui Sandri ja ta ema raamat. Ehk ei peaks ka
mitmes loos leidma rõhutamist, kui kasulik ja tore on raamatute lugemine –
muidugi, eks kordamine ole tarkuse ema jms.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar