Teine tutvus Malazani maailmaga
(kuigi siin blogis on teised kirjutajad läbi hekseldanud kõik Malazani
põhiromaanid – näiteks üks ja teine tõlgendus romaanist „The Crippled God“),
siingi siis möllab kõiksugu tume maagia ja nekromantia. Miskis linnas möllab
öösiti miski tapja, kelle eesmärgiks näib ohvritelt elundeid röövida. Ja nii
kümme päeva järjest, mistõttu paljunäinud linlastes on puhkenud paanika ning
pimeduse saabudes poetakse kodudesse peitu. Linna vahimehed ning kõiksugu
palgamõrvarid ja muidu kangelased jahivad seda hirmsat mõrtsukat, ent edu
puudub. Üks kuninglik võlur annab vihje, et tegemist on sedavõrd tumeda
maagiaga, mille oskajaid selle linna arvukate võlurite hulgast ei leidu.
Aga linnas on peatumas kaks
kahtlast välismaalast, kes peatuvad kohalikus võõrastemajas ja elavad seal väga
kahtlaselt. Vahtkond asub neid nüüd lähemalt uurima. Loo üheks peategelaseks on
kohalik ebaõnnesõdur Emancipator Reese, kelle need välismaalased palkavad
endile teenriks. Reese näeb pakutus head võimalust kõva raha teenida ning
vinguvast naisest ja tüütutest lastest eemale saada, ainult et … need turistid
on neetult veidrad ja hirmuäratavad, kuid peale lepingu sõlmimist pääsu neist
enam pole. Vahtkonna üllatuseks on tapmistega seotud ka üks kuningapere võsu,
kel on õige perverssed tahtmised.
Et noh, mõtled „Erikson“ ja
kujutled midagi ülimalt tinast ja sünget ja elavat. Tegelikult on see jutustus
õige lõdva käega kirjutatud, palju lühikesi peatükke ja erinevaid vaatepunkte,
tekstil on tuline jutt taga. Eks Malazani ekspertidel on aimu rõhkudest ja
taustast; minu jaoks on see parajalt mõõga-ja-maagia masti tekst, mis kõiksugu
tumedusest läbi ligunenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar