Autor jutustab ühe järjekordse
zombiloo, aga seekord pole zombid mingid ühel või teisel viisil surnust
ärganud, ee, olendid, vaid … alternatiivsed eluvormid. Tekkinud ehk samamoodi
juhuslikult nagu elu ja keerulisemad elusolendid ja inimesed. Või siis on muidugi ka võimalus, et tegu on hoopis
mõne kauge võõrtsivilisatsiooni nö sondidega, mis on saadetud Maa peale.
Zombid iseenesest inimestest
suurt ei hooli – nad lihtsalt paljunead ja täiustuvad ja ajavad omi asju.
Inimesed ja riigid on neist tegelastest muidugi tugevalt häiritud, mistõttu
läheb enamus energiast hoopiski geopoliitiliseks arveteõiendamiseks. Misjärel
on inimkond enamvähem maadligi pekstud ning vähesed ellujäänud vaatavad jõuetu
imestusega, kuidas need zombid maailma üles ehitavad.
Eks selle loo võlu vast olegi
selles elegantses nägemuses, mil viisil võis elu kujuneda – aga on ka võimalus,
et inimestele eelnes … no näiteks see zombilik eluvorm. Lugu on jutustatud pea
antiteesina Wyndhami õdukatastroofile „Kraken ärkab“ – algul valitseb pea
sarnane väikekodanlik inglise eluolu, aga … viimaks jäävad inimesed alla
iseendile, mitte Teistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar