Igasuguste mõttepäevikutega on vast alati nii, et kõnetab kõige enam see, mille ära tunned. Nii ka siin raamatus. Pilkupüüdvaid või järele kaaluma panevaid või liigutavaid või humoorikaid mõttekäike leiab loomulikult ikka, aga samas on uitmõtetel voli olla sellised nagu nad parajasti on, pisut juhuslikud, pisut lahtised, sellele hetkele omased.
Tegemist on ka omamoodi 2018. aasta kroonikaga – pole päeva, mille kohta poleks sissekannet, isegi kui selleks sissekandeks on lakooniline, tabav ja lugejas elevust tekitav „tühi“. See aspekt lisab tervikust väljajoonistuva lisanüansi, mingit sorti inimeseks olemise tunnetuse varju. Teisalt annab igapäevaste sissekannete jada muidugi ka võimaluse ajuti taustal kumavat igapäevaelu püüda, et, ahhaa, Indrek Koff käis Portugalis jmt.
Aga see inimeseks olemise tunnetus, mille aastajagu mõtteid edasi annab on tegelikult päris lahe aspekt. Ühekorraga midagi väga lohutavalt äratuntavat ja üldinimlikku on ses (jah, küllap tõepoolest vägagi vajalikus) usus, et homme võiks saada parem, nii nagu on äratuntavad ka need praod ja konarused, mille tumeduse ohjamisega argireipuse pahupoolel igaühel endamisi vaeva tuleb näha. Paremaks, jah, aga samas, ega vist praegugi nii väga halvasti pole (või tahame uskuda, et pole?), võib muidugi üksikute sissekannete tasandile naastes tagasivaatavalt tõdeda.
Janoh, eks kui juba lugeda ja tahta, siis loomulikult leiab hulgi toredaid tsitaate. Piirdungi siinkohal südamerahus täiesti suvaliselt lahti löödud lehe esimese sissekandega. Näis, mis tuleb. Lugesin ju raamatu pea ühe jutiga läbi, enamus läks meelest (nagu ikka), Midagi ikka jäi ka, küllap siis just see, mis parajasti jääma pidi, aga mitte nõnda, et oskaks jagamiseks otsida.
(Ahjaa, illustratsioonid on väga nutikalt lahendatud. Mõtlesingi, et oli see vast kunstnikule väljakutse, aga too on kaval olnud ja jätnud punktid autori ühendada.)
13. juuni
Sahtlid, taskud, riiulid, salved, mütsid, pead, kassetid, ämbrid, korvid, seifid, anumad ja mahutid on täis igasugust sodi. Seal kusagil on ka üht teist väärtuslikku. Hea õnne korral kerkib see kunagi pinnale. (lk 68)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar