Herman Melville “Benito Cereno”. Eesti Raamat (2007)

1799. aastal seisis Duxburyst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.

Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. /.../

Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu. (lk 5-6)

Edasisel vaatlusel ilmneb, et laev on hädas, suundudes veealuste karide poole ning häbiväärselt hooletusse jäetud ning räämas. Abivalmis kapten sõuab asja uurimaning tutvub võõra laeva hispaanlasest kapteni Benito Cerenoga ning tolle kummalise pardaseltskonnaga, mis suuremas osas koosneb Aafrika päritolu orjadest, kellele lubatakse kummaliselt vaba käitumist, sekka mõni tõrges ja loid hispaania meremees, kelle seas samuti distsipliin õige lõdva näib olevat, et laev nõnda käest lastud on. Kapten is vaevleb haigushoogude, raskemeelsuse ja ootamatute tujumuutuste käes. Tema ustav orjast teener Baba valvab andunult isanda iga sammu, temast hetkekski lahkumata, mis ühest küljest avaldab sügavalt positiivset muljet kapten Delanole, kes Aafriklasi loomult rõõmsameelseiks ning kirevaid värve armastavaks rahvaks peab ning arvab kõik kohatu käitumise ilmingud kaptenipoolse korra ja õpetuse puudumise süüks – nagu heatahtlik täiskasvanu suhtub ta neisse suurtesse lastesse ning imetleb naiste ja laste loodusrahvalikku süütust –, kuid teisest küljest head kaptenit ka pisut ärritab, sest olles valmis hättasattunud seltskonda aitama, sooviks ta mõningastest rahalistest üksikasjadest kapteniga omavahel rääkida, kuid too ei nõustu oma ustavast teenrist hetkekski lahkuma. Ah, jaa ... mis häda siis seda kummalist veetaimedesse ja koorikloomadesse mattunud ning samblaga kaetud, vana kloostrit meenutavat laeva tabas? Kapteni ja laevaliste jutust selgub, et skorbuut, tormid ja tuulevaikus on laastanud nii laeva kui meeskonda nõnda, et vaid üksikutel hispaanlastest meremeestel on õnnestunud eluga pääseda, kapteni enda tervis on rängalt kannatada saanud, toit ja vesi on otsakorral ning laev ise on kursilt kõrvale kaldunud ja kuidagimoodi selle saareni jõudnud, et siin vett hankida.

Nii veedab kapten Delano võõra laeva pardal terve päeva ja võitleb sealjuures kõige kurjemate kahtlustega – kas pole mitte too hispaanlasest kapten Benito Cereno mõni kurjade kavatsustega röövel, kes plaanitseb kõige halvimat ja on käskinud pardalolijail võõrast suurejoonelise petumänguga haneks vedada? Kas pole end kapteniks nimetava mehe juhtimisel laeval ehk mõnd koletut mässu ja röövlitööd korda saadetud? Kord julgeb üks aafriklastest valget meremeest suisa noaga susata, ent kapteni haigushoog ei luba tal korda jalule seada, kord näib üks vana karune hispaania meremees suisa ebaloomuliku alandlikkuse ja pelglikkusega töö juures konutavat – kuid küllap häbeneb ta lihtsalt käestlastud laeva ning kardab võõra kapteni noomitust, kord tundub, nagu keegi viipaks Delanole ja üritaks miskit öelda, kuid seegi oli vast meelepete, juhusliku žesti väärtõlgendus. Kõige selle taustal istub dekil seltskond rütmiliselt kirveid teritavaid aafriklasi – lastiks olnud kirved saanud kahjustusi ja nüüd puhastatkse neid vähemalt roostestki. Keskpäeval aja laseb too kummaline hispaania kapten endal habet ajada – toiming, mida ta ise näib närviliselt pelgavat – narr mees, on ju ometi nii mõnus lasta sellistes asjades loomupäraselt osavala aafrika tõugu habemeajajal enese eest hoolitseda. Sealjuures võtab too narr lipukorvist põlleks Hispaania lipu, milline pühaduseteotus, aga kas võib siis heasüdamlikule metslasele tema naiivset erksate värvide lembust süüks panna?

Küllap ei peeta „Benito Cerenot“ asjata üheks suurepäraseks näiteks ebausaldusväärsest jutustajast. Sest kuigi jutustus on kolmandas isikus, ei toimu see kaugeltki mitte objektiivselt kõiketeadja positsioonilt, vaid lugejale esitatav objektiivne reaalsus on tihedalt seotud kapten Delano pilgu ja tema tõlgenduste ning eelarvamustega. Gooti romaanilikult on õhus pidevalt midagi tumedat ja ähvardavat, mis kapten Delanole hoolimata tema optimistlikust ja heausklikust loomusest siiski päris märkamata ei jääa, ja nõnda kerkivadki ikka ja jälle kurjad kahtlused Benito Cereno suhtes, isegi kui kapten ise need kohe jälle endamisi välja naerab. (Näib, et ka kirjanik naerab midagi välja ja see miski võib vabalt olla hea kapten, õigemini tema läbi väljendatud eelarvamused.)

Lugedes meenus veel Joseph Conradi „Pimeduse süda“, kuigi too on tegelikult hoopis märksa hiljem kirjutatud, mine tea, ehk oli Conrad hoopis Melville'i lugenud. Kuid erinevalt Conradi võõrast ja kummalisest, peaaegu loodusjõulisest pimeduspainest, mida kujutab nii tundmatu maa kui selle inimeste ja looduse orgaanilist terviklikkust moodustav ning lõpuni arusaamatu ähvardavus, laheneb Benito Cereno ikka oluliselt mitmekihilisemalt ja peenemalt, mis võimaldab seda lugu tõlgendada ka rassismivastase kommentaarina, liiatigi veel Ameerika Ühendriikide kodusõjaeelsel ajal. Kurjus ei küsi nahavärvist nagu ka nutikus mitte. Pilt, mis objektiivsete ilmingute kildudena justkui otse lugeja nina alla peidetud on, seisab kõrvu kapten Delano maailmapildi ja sellest tulenevate tõlgendustega, justkui natüürmort kõverpeeglis ning nõnda on hea üsna mitmedki hea kapteni mõtlemised, ütlemised ja käitumised vähemalt tagantjärelegi vaadates üsna teravalt tragikoomilised. Ja kus on teiste rahvaste hävitamise ning orjastamise läbi sündinud kurjuse ning rumaluse ots ja mõõt?

Kapten Delano tõstis pilgu. Mõtliku uudishimuga piilus teda ülevalt üks takunäppijatest, kes oli enda oma kürgelt istmelt ühele välimisele poomile libistanud; neegrist allpool aga kükitas – neegrile märkamatuks jäädes – ning piilus läbi illuminaatori nagu rebane, kes oma uru suudmest kõike jälgib – jällegi hispaanlasest madrus. Mehe ilmet vaadates tekkis kapten Delanol äkki mõte, et don Benito tervisehäda ja alla kajutisse minek olid vaid teesklus: et ta sepitseb mingit vandenõu, millest madros oli mingil viisil haisu ninna saanud ning mille eest ta tahtis nüüd võõrast hoiatada, võib-olla tänuks temalt hea sõna eest laeva pardale tulles. Kas oli don Benito tahtnud selleks, et võimalikku vahelesegamist ennetada, oma madruseid laitnud ja samal ajal neegreid kiitnud, ehkki esimesed näisid üsna kuulekad ja teised sõnakuulmatud. Valge rass oli juba loomult nutikam. Kas ei võinud kurjade kavatsustega mees rääkida hästi neist, kes oma juhmuses olid pimedad tema kõlvatuse suhtes, ning halvustada taibukaid mehi, kelle eest seda ehk poleks õnnestunud varjata? See oli täiesti võimalik. (lk 63)

„Benito Cerene“ on lisaks kõigele faktilisest küljest tugevalt inspireeritud ka ühest tõestisündinud juhtumist päriselt eksisteerinud Amasa Delano nimelise kapteniga.