Kui Gröönimaast mitte midagi teada, siis leiab sellest vägagi nordikust noaarist ikka kuhjaga teadmisi ja silmapiiri avardavat. Alates Gröönimaa asustamisest, sellest, millal paralleelselt inuittidega mõnedsajad aastad saarel elanud skandinaavlased kadusid ja kuidas keegi ei tea, et miks. Pingetest Grööni ja Taani valitsuste vahel, kohalikust eluolust ning hülgejahist, sellest, kuidas põlistel gröönlastel on hülge rappimine ja nülgimine peaaegu sama sisseharjunud tegevus kui meil kartulikoorimine, ning ka ilukirjandusväliselt paraku täiesti tõesest faktist, et Gröönimaal on tüdriklaste seksuaalne väärkohtlemine väga levinud probleem. Nagu on ta ga maailma esirinnas enesetappude poolest – pime ja külm, tööd pole, eriti noortel pole väljavaateid. Ammutasin noid teadmisi ühest Youtube´i videost ja seal räägiti, et suur osa kohalikke elavatki lihtsalt piskust Taani valitsuse abirahast. Kui nii võtta, siis omamoodi kontrast Islandiga, mis just mõni aastat tagasi pälvis tähelepanu sellega, kuidas just noortele eriliselt tähelepanu pööratakse (tulemuslikult) ning on palju tasuta trenne ja noortekeskusi jms, et oleks nii palju alternatiive halvale teele minemisele, et see halb tee enam eriti ei ahvatleks vms. Hiljuti räägiti meil siin muidugi ka Taani Hyggest, kui ühest õnne valemist, aga paistab, et kolonisaatoritena pole see Hygge levitamine ja rakendamine just väga hästi õnnestunud. Eks muidugi on nüüdseks Gröönimaa ka juba jupp aega autonoomne piirkond, oma valitsusega ja puha...
Nagu arvata võib, siis krimiloo tuumaks on jõhkrad mõrvad – neli nülitud meest 1973. aastast ning mõned, kes mõrvatakse aastal 2014. Matthew Cave on keskealine ajakirjanik, kellel on otse loomulikult ränk isiklik tragöödia – nagu ikka, naise ja lapse kaotus – ja lisaks veel lapsepõlvemüsteerium – isa, kes järsku oma pere hülgas ning kadus. Ja siis leitakse jäälõhest üks mumifitseerunud surnukeha, mis usutakse olevat esimene leid aastasadu tagasi Gröönimaal elanud skandinaavlastest, aga … juhtuma hakkab asju. Heas “Lohetätoveeringuga tüdruku traditsioonis” on keskealisele meesajakirjanikule abiks salapärane tätoveeritud naine, kelle minevik peidab samuti sünget traumat ja sisaldab 12-aasta pikkust vangistust, mille käigus on omandatud mõningased supervõimed nagu juuraharidus ja häkkerioskused. Kõikvõimalikud kohalikud meresõidu- ja jahioskused muidugi niikuinii.
Pöörakute, ootamatuste ja müsteeriumi hargnemise koha pealt pole vast midagi ette heita – kõik on piisavalt keerukas ja uusi avastusi jagub, mis kõik muidugi on ka tarvilik, sest see sari läheb veel edasi (iseasi, kas ka eesti keeles) ning süngete vandenõude ja minevikusaladuste harutamist näib jaguvat veel kuhjaga. Aga mina isiklikult nautisin muidugi kõige enam ikkagi Gröönimaa olustikku.
Liustik ja jää, kivid, pisut rohtu ja sammalt, randa triivivad jääpangad, mis ulatuvad vee all sügavustesse ning mille külje all on meri nõnda hunnitult türkiissinine, et tahaks sisse hüpata, kuid vesi on jäine ja paljas sellega kokku puutumise šokk võib teoreetiliselt tappa. Üle linna käivad udud ja vihmad ja sajud, talviti vinge pakane. Nuuk on siiski vist umbes ligi tuhat kilomeetrit meist põhjapool, kusagil Oulu linnaga samal laiuskraadil, nõnda on ka päeva pikkuse muutumine pisut drastilisem. Kuid samas on näha ka, mida Golfi hoovuse soojad veed meile kingivad, millest Gröönimaa paraku osa ei saa – otse Arktikast tulev külm vajutab mahasadanud lume, mis kunagi sulada ei jõua, suuremat osa seda kaljust lahmakat katvaks liustikuks, mille ületamine kelgu ja koertega on üks karm ja riskantne ettevõtmine (seda siin raamatus küll ei tehta, aga Naomi Uemura kirjeldas sõitu üle Gröönimaa, tagasiteel pooluseretkelt), üle koheva valge maa ei või mitte niisama sõita, sest lume all varitsevad jäälõhed, mille sügavustesse pudenemine on kindel surm. Ühest sellisest jäälõhest leitakse ka käesolevat lugu käivitav laip.
Kogu sellest liustikuvärgist johtuvalt on Gröönimaal asustust vaid madalat jäävaba rannikuserva pidi ning kogukondi ei ühenda mitte teed, mida rajada oleks võimatu, vaid lennu- ja meretransport. Leidub ka hüljatud paiku, millest lahkutakse enam-vähem kõike peale väiksemate isiklike asjade, maha jättes, sest oleks liiga kulukas hakata vedama suuremaid esemeid või tühjaks jäänud maju lammutama paigas, kuhu nii ehk naa niisama uitama keegi ei satu.
Tegevus toimub paralleelselt kahes linnas ja kahes ajas – 2014. aasta Nuukis ning 1973. aasta Godthåbis. Need kaks linna on muidugi tegelikult üks – varasem nimi on lihtsalt Taanikeelne ning Nuuk on hiljem pandud gröönikeelne variant – ja ka ajad põimuvad lõpuks kokku. Seda muidugi mitte ulmelisel viisil, vaid loomulikult on minevik ja olevik ühendatud, Matthew kätte satub ühe varasemaid juhtumeid uurinud politseiniku isiklik märkmik, ning tal on võimalus käia oma eelkäija jälgedes, leida asju, mis pole muutunud, nagu jää hingus või justkui ajast puutumata jäänud maja ning loomulikult teada saada seda, mis enne oli varjatud.
Kokkuvõtteks: krimi on sünk ja paheline, kuid kurjus ei peitu tingimata ainult selles, mis esmapilgul võigas tundub; mis põhiline, Gröönimaa loodust, ajalugu ja kultuuri on väga nauditaval määral. Lisaks ka grööni keelt.
Kui Jakob oli prefekt Mortensenile selgitusi jaganud selle kohta, mida ta teadis ja arvas kahe jõhkra mõrva kohta, nende kohta, mis olid aset leidnud linna kõige koledamas hoones, läks ta Kolonihavneni sadama väiksesse liiva- ja kiviranda, kus paar suurt jääpanka olid kaldale uhutud. Käesolevale aastaajale ei olnud see iseloomulik, aga sellegipoolest sätendasid need rannal hämaruses vastu ning ta tundis suurt vajadust lasta mõtetel vabalt ringelda, ilma et oleks pidanud mõtlema külmaverelisele mõrtsukale, kes oli arvatavasti alles tegutsema hakanud.
Tema lähedal seisis üks vana inuit ja tagus rituaalset qilaat-trummi, vaheldumisi jalgu tõstes ja ülakeha liigutades.
Ta seisis laudsiledal kaljul, mille meri oli ümaraks lihvinud ja triibuliseks värvinud. Vana mees hoidis ühes käes ümmargust lapikut trummi ja tagus seda teise käe peopesaga, lauldes vaikseid kablikke palveid mere tumehalli jääkülma sügavusse.
Jakob rebis pilgu trummimehelt lahti ja asetas käe jääpangale. Tundis, kuidas külm otsekohe naha alla tungis. Trumm ja laul hoidsid teda lummuses.
Sada tuhat aastat tagasi sadas selle jääpanga vesi pehme lumena tol ajal veel nimetu Gröönimaa pinnale. Seal vajus lumi aastate jooksul kokku ülitihkeks jääks, võrratult puhtaks ja ilusaks.
“Kui sa hingad jää peale, siis tunned, et jää hingab vastu.”
Hääl tuli nagu maa alt ja alles nüüd märkas Jakob, et laul ja trummipõrin olid vaikinud. Ta pööras ringi ja vaatas väikese inuiti silmadesse, kes oli merele laulnud.
Vanake nookas peaga nende ees seisva meetrikõrguse jääpanga poole. “Proovi!”
Jakob astus kõheldes sammukese, hoidis suud peaaegu vastu jääd, hingas sügavalt välja ja tundis samal hetkel, kuidas külm hingus tema nägu näpistas. Ta hingas veel kord ja sulges silmad. Jää oli sama elus kui ta isegi. (lk 94)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar