“Oxfordi romaani” hispaaniakeelne pealkiri on “Todos los almas” ehk “Kõik hinged” ja kui paslik tundub see kirjeldama justkui varjudena ilmuvate ja kaduvate tegelaste, minategelane kaasaarvatud, kõikumist mööda Oxfordi linna – olgu see siis ülbete ja uhkete kodutuina tänavail, eraelusid kiivald saladuses hoidvate ning samas teiste elusid vilunult väljanuhkivate ja klatšivate õppejõududena traditsioonilistel õhtusöökidel, või tähtajaliste armastajatena ette kindlaks määratud armukeserollis. Aga samas tuleb tunnistada, et Oxford pealkirjas kõlab siiski ka üksjagu värvikamalt ja teatud ootusi, isegi kui see on ootus vanadele kivihoonetele ja tolmunud raamaturiiulitele ja ainus, mis ma pealkirjaga seoses (mille tõlkimine on ka ka lahti seletatud) öelda tahtsin, ongi see, mis öeldud.
Ehk kõige lemmikum tegelane on see kõige müstilisem neist – uksehoidja Will, kes kõrges eas vankumatult ametipostil jätkab ning viibib oma mõtteis vaheldumisi kõigis aegades ja kõnetab saabuvaid professoreid kõikvõimalike ammuste (ja kes teab, ehk ka tulevaste) professorite nimedega, mitte iial aga nende endi omadega ja sellest võib järeldada, et kunagi ei ole teda veel olevikust tabada õnnestunud.
Eks kõigest sellest aja ja kaduvusega pendeldamisest õhkub hästi ka pikema ent tähtajalise viibimise hõngu. Seda justkui kohanemist ja kohal viibimist, aga samas ka äralõigatust ja hajusust. Kaks aastat ei ole piisav aeg, et muutuda “siniste silmadega hiinlaseks” nagu Marco Polo, kes liiga kauaks Hiinasse jäi, aga samas on see liiga pikk aeg, et jääda päriselt külaliseks või turistiks, piisavalt pikk aeg, et vajada sõprus- ja muid suhteid, luua sidemeid ümbritseva ruumiga.
Loomulikult leiab siit ka ekslemist tolmustes vanaraamatupoodides, millega on samuti seotud üht-teist pisut kummalist ja unenäolist – vastates nõnda siis nii Oxfordi nimega seotud ootusele, et on tolmused raamatud, kui ka hingedega seostuvale müstikaaimdusele. On vanapaar, kes jälgib päevast päeva mustvalgelt ekraanilt keldriruumis toimuvat, kui sinna mõni klient peaks eksima; on õppejõud, kelle minategelasest hispaanlane tabab ennastunustavalt venekeelset luulet lugemast (ja kelle kohta räägitakse, et ta olla käinud NSVList põgenenuid tõlgina intervjueerimas); on kummaline lonkav tegelane kolmejalgse koeraga, keda hispaanlane märkab järsku endaga pidevalt samades poodides viibivat; on jahti mõnevõrra obskuurse kirjaniku (Arthur Machen) haruldastele teostele, ja hiljem veelgi obskuursema kirjaniku (John Gawsworth) elulookildudele, mis hakkavad lõpuks ühe teise tegelase looga, vähemalt jutustaja kujutlusis, traagiliselt tumedat kuju võttes põimuma.
Tegelikult on siin muidugi ka üksjagu ülimalt loomulikku ja kergelt absurdset koomikat alustades õppejõudude õhtusöögikirjelduse ja kohustusliku minuti pealt reglementeeritud vestluskorraldusega paremal ja vasakul käel istujatega ning sealt edasi liikudes kaamerat jälgivate poodnike meelelahutust silmas pidades võimalikult elava ja liigutusterohke keldririiulite vahel viibimisele ning miks mitte lõpetades sellega, millega alustatud sai, see tähendab tolle salapärase jälitaja ja salapärase ühinguga.
Kui aus olla, siis loo kulgemise viis meenutab näiteks Ishigurot – kerge unenäolisus ja absurdsus ja mäluga mängimine ning selle lahutamatus ettekujutuse ja fabulatsiooniga; ja siis armastus ja surm – nagu järelsõnas välja toodud. Järelsõnast muidugi leiab veel humoorikaid fakte – nagu too fiktiivselt reaalne Redonda kuningriik väikesel asustamata Kariibi mere saarel, mille too obskuurne kirjanik Gawsworth ühelt teiselt kirjanikult päranduseks saanud ja kelle kirjanduslik mantlipärija Jon Wynne Tyson olla tollest tiitlist Javier Mariase kasuks loobunud. Nõnda on siis selle loo autor ühtlasi nüüd ka fiktiivne monarh, kes jätkab sõpradele ja lugupeetavatele fiktiivsete aadlitiitlite jagamise traditsiooni – muuhulgas saanud Orhan Pamuk Värvide Hertsogi tiitli ja siinkohal tuleb tunnistada, et “Oxfordi romaan” meenutas mulle oma kulgemisviisilt natuke ka Pamukit. Siinkohal võib ainult muiates kahjatseda, et Friedebert Tuglas omal ajal, kui ta mõtles välja salapärase kirjaniku nimega Arthur Valdes, kelle fiktiivset elulugu hiljem teisedki täiendanud on, et siis ka ei taibatud mõni kuninglik või muidu väärikas või eksootiline fiktiivne tiitel mängu lisada.
Ta pööras pilgu ära. Korraga näis lort Rymer oma iharast unelusest ärkavat, viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust (enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba mõnda aega tagasi minekut teinud, võtttes hüvitisena kaasa mõned noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega meie poole:
“Mis kärbes teid hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis haamrialusele viimase raevuka hoopi ja röögatas eufooriliselt: “Magustoit!”
Kõrgetel söömaaegadel on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti järjekorda võtta (sedapuhku üpris korratusse, tuikuvasse ja anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning sõbralikumasse kui söögisaal, kus pooleteise tunni jooksul lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel, šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel, piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad “banaanisöömisena kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib rääkida ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese vaatuse käigus joodud veinide mõjul juba niigi mandunud keelekasutusele, muutub jutuajamine üldiseks, taltsutamatuks, tooreks ja vahel isegi kaootiliselt sündsusetuks. Lisaks on ka ähmane võimalus, et mingil hetkel otsustab warden (nagu kõik muu, oleneb ka see tema tahtest) juua kuninganna terviseks, mis tähendab seda, et lõpuks on lubatud suitsetada. (lk 51-52)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar