See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud.
Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus
ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks
Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada –
muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi
Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe
püsielaniku staatuse pälvinud.
“Teistmoodi Mööblipoodi”
on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti,
vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps
mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama
päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid
Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu
ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise
osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud
oleks.
Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati
äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja
rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin
Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks
jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega.
Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt
oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse
materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased
(võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust
ohustavad segadused kõrvaldada.
Mängu tulevad müüdid,
folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt
lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest
näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni,
Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati
põhjustatud probleemini.
Kõige selle juures püsib parajalt
põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake
detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja)
saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu
mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei
keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii
loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad
Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles
esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning
lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.
Muidugi
kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel
veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake
veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust
ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea.
Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub,
et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad
seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte
kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema –
kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel
köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et
Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra
T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks
peamurdmiseks.
Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see
mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine,
et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas,
kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse
mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha
pealt käpp oli.
“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar