Peteri ja Beatrice'i elus on usul väga
oluline koht. See on miski, mis on neid kokku liitnud – nagu ühised
huvialad ja jagatud veendumused seda ikka teevad. On hea elada
üksteisega oma mõtteid ja püüdlusi jagava abielupaarina ning
ühtlasi toetada vastastikku teineteist nii argises mõttes kui
püüdlusis olla hea kristlane. Pete'ist on oma keerulise mineviku
kiuste või just ehk selle ja Beatrice'iga kohtumise tõttu saanud
kirikuõpetaja, kes juhib kena väikest kogudust, ning kes on
loobunud küünilisusest ja sarkasmist (kristliku) inimesearmastuse
ja siirus- ning isetuspüüdluse kasuks. Inimeste usku pööramine on
Peterile ja Beatrice'ile juba harjunud praktika – võõrastega
vestlemine näib alati sisaldavat valmisolekut sobival hetkel valida
teemasid, mis võiksid anda ajendi usuliste tunnete tärkamiseks,
õige kristlase jaoks pole ju midagi õilsamat püüdlusest päästa
eksiteel hingi igavese elu juurde. Ja nõnda pole ka ehk veider kui
Beatrice ja Peter otsustavad ühisel nõul anda sisse sooviavalduse
misjonitööks kauge võõrplaneedi põliselanike seas. Ootamatult
valitaksegi suure hulga kandidaatide seast välja Peter, kuid ainult
Peter – Beatrice kaasa sõita ei või. Siiski antakse neile
võimalus kauge maa tagant elektrooniliste kirjade teel ühendust
pidada, selleks on spetsiaalne seade – Kaik, mis võimaldab
kirjutada ning vastu võtta tekstisõnumeid/kirju.
Peteri
teekond on jutustatud sellises omamoodi mõtlikus, vahetus ja justkui
pidevalt midagi püha või sügavamat tajuvas toonis. Jah, võib-ette
kujutada küll autorit seda kõike oma enese häälega jutustamas,
niisama lihtsalt ja ometi kuulamapanevalt, nagu ta seda Tallinnas
käies tegi. “Imelike uute asjade raamat” oleks selles mõttes
justkui üks neist paljudest jumalateenri enesega võitlemise ja oma
usu järele katsumise lugudest, kus heitlevad vaim ja liha, kõhklused
ja usk, sellal kui jumala töö rasketes tingimustes tegemist
ootab.
Ent Peteri heitlused ja tõdemused lähevad pisut
omasoodu. Mõnevõrra ootamatult kulgeb ka misjonitöö – kivide ja
kändude ning supipatta sattumise hirmu asemel vaatab Peterile vastu
küll mõnevõrra kummalise välimusega, kuid see eest äärmiselt
innukas kogudusetäis “Jeesuse armastajaid”, kes üle kõige
hindavad kuningas James'i versiooni ingliskeelsest piiblist.
Mis
kosmoselendu ja võõrplaneeti puudutab, siis ei ole siin
maagilisrealistlikult ülejala suhtutud. On salapärane ent laia
haardega organisatsioon USIC, mis võõrplaneedi asustamist
korraldab. On tehnoloogia tähtedevahelise ruumi kiireks läbimiseks,
mis hõlmab inimkeha ettevalmistamist spetsiaalsete ainete
manustamise teel ning koomataolises seisundist viibimist reisi
kestel, koos toibumisjärgsete psühhedeeliliste kõrvalnähtudega.
On omanäoline kliima ja elusloodus, sellest tulenevad väljakutsed
baasi loomisel ja varustamisel ning psühholoogilised kõrvalmõjud
inimasukatele. On kohalike elanike füüsilised, füsioloogilised ja
ühiskonnakorralduslikud eripärad; on varustusküsimused ning
kohaliku toidukasvatuse küsimused. Ning sümpaatne on tähelepanek,
et kõikvõimalike keerukate digilahenduste asemel on ökonoomsem ja
töökindlam rakendada vana, head ja äraproovitud
mehhaanikat.
Muidugi ei ole teadusfantastiline osa raamatust
eraldiseisev eesmärk. Ja selles mõttes on tegemist mõnes mõttes
lahjema kraamiga kui näiteks Ursula Le Guini “Ilmajäetud”,
milles tugev ulmevahendite abil ühiskonnakorraldusideede lahkamine
ning andeka tippteadlase isiklik üksildus ja eetilise vastutuse
küsimus käisid võrdse tugevusega käsikäes. “Imelike uute
asjade raamatus” on pigem küsimus ikkagi selles, et mis siis on
elus tegelikult kõige olulisem, isegi sellise sügavalt uskliku
inimese kõikehõlmava ja ülima tõe kontekstis. Kas Beatrice
kiirgas Jeesuse valgust või on siin midagi muud, midagi lihtsamat ja
sügavamat? Kas jumal ikka tegelikult tahaks kõiki neid inimlikkuse
ohvreid, mille toomise nimel pühendunud on aastatuhandeid enesega
võitlust pidanud? Ja kui lihtsad või üllad ning vaimsed üldse on
põhjused, miks pöördutakse usu juurde? On's need põhjused pühamad
kui armastus? Seda, millisel hetkel ka kõige rahulikumad ja
praktilisemad meist teevad ootamatu otsuse, võtavad saatuse enese
kätesse, sest muidu ei ole võimalik elada, ei saa päriselt ette
ennustada, sest inimese elu on rännak ja täna ei olda enam see, kes
oldi eile. Aga samas, nagu juba mainisin, on jälle eraldi lummav
jutustuse rahulik, pisut pühalik, pisut valulik, oma lihtsal moel
poeetiline jutustajahääl ja loo kulgemise rütm. Selline
jutustamise viis, kus siin ja seal on väikesed täkked, hetked ja
tõdemused ja paralleelid, erinevate nurkade alt sarnaste asjade
vaatamist (ent samas mitte liiga lähedalt), mis lõpuks kokku toob
märkamatult justkui mingi äratundmise, mida pole samas kusagil väga
otse ja järsku välja öeldud. Kõik jääb mõnes mõttes justkui
vaguraks ja vaoshoituks, aga ometi on aimata midagi sügavamat ja
võimast, milleni võiks justkui kohe-kohe läbi murda...
Rännakust
kaugele jumalasõna kuulutama saab raske ja ennastsalgava misjonitöö
asemel hoopis ühe abielu proovikivi. Kuidas säilitada lähedust üle
nii paljude valgusaastate, kui maailmad ja elud on niivõrd erinevad
ja kaugel, et neid jagada ja neist huvituda on raske, kogemused
käivad hoopis teises taktis. Sest kõige tipuks hakkab elu Maal
kiirelt alla käima. Sellal, kui Peter rõõmustab misjonitöö
edenemise, keeleõpingute ja edusammude üle kontakti loomisel,
sellal hakkavad Maal möllama looduskatastroofid, kimbutama kaupade
nappus, ähvardama senise ühiskondliku korra lõpp.
Ühesõnaga,
omamoodi lummav raamat ja et ulmelist osa pole kerglaselt võetud on
igati mõnus. Aga teisalt võib nõustuda ka kriitikaga, kus “alles
hakkas huvitavaks minema” ja siis saab raamat läbi. Tõepoolest,
on arusaadav, et tegemist on Peteri teekonnaga arusaamisel, mis on
elus oluline, mis on suhtes oluline (ja kuhu usk elu kui terviku
kontekstis paigutub või võiks paigutuda), aga samas tahaks tõesti
väga näha ka seda, mis Maal edasi juhtuma hakkab ja mis Peterist ja
Beatrice'ist lõpuks saab.
Maastik ei olnud nüüd, kus päike juba taevas säras, värvikam ega vaheldusrikkam, kuid sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegemist siis mere, taeva või kõrbega. Ei olnud mägesid ega künkaid, kuid maapinnal oli siiski kergeid kumerusi, millel võis näha samasugust lainjat mustrit nagu tuulest uhutud kõrgetes. Seeni meenutavad lilled – ju see siis oligi valgenutt – kumasid eredalt.“Ilus päev,” ütles Peter.“Jajah,” vastas Grainger asjalikul toonil.Taeva värvis oli midagi tabamatut; selle varjundid olid liiga peened, et silm suutnuks neid hoomata. Pilvi ei olnud, kuigi õhk kohati sillerdama lõi ja mõneks sekundiks ähmastus, enne kui end taas läbipaistvaks väreles. Paaril esimesel korral, kui Peter seda nähtust märkas, silmitses ta seda ainiti ja pingutas, et seda mõista või siis ehk osata sellest lugu pidada. Ent see tekitas temas kõigest tunde, nagu oleks nägemine kehv, ning ta õppis kiiresti pilku mujale pöörama, kui õhk mõnes kohas jälle hakkas ähmaseks tõmbuma. Teedeta maapind, tume ja niiske, siin-seal valgetest õitest kirendav, oli vägagi rahustav vaatepilt.Pilk võis sellel lihtsalt puhata.Üleüldse pidi ta siiski möönma, et siinne maastik on vähem kaunis kui nii mõnigi, mida ta oli näinud … nojah, päris mitmel pool. Ta oli oodanud maastikke, mis vaimu halvavad, keerlevatesse ududesse mähkunud kanjoneid, troopilisi soid, kus kihab tundmatu eksootiline loodus. Äkitselt tuli ta mõttele, et tema enese maailmaga võrreldes võib siinne osutuda üpris üksluiseks. Ja see valusalt torkav mõte täitis ta südame ülevoolava armastusega inimeste vastu, kes elasid siin ega tundnud ühtki paremat maailma.“Oi, ma just praegu taipasin,” ütles ta Graingerile. “Ma pole mingeid loomi näinud. Ainult mõnda putukat.”“Tjah, siin on … üsna vähe mitmekesisust,” vastas naine. “Loomaaeda oleks raske kokku panna.”“See on ju suur maailm. Võib-olla me oleme lihtsalt ühte vikesesse kidurasse nurka sattunud.”Grainger noogutas. “Iga kord, kui ma C-2s käin, võiksin vanduda, et seal on rohkem mutukaid kui baasis. Ja väidetavalt on mõned linnud ka. Ise pole ma neid kunagi näinud. Aga Tartaglione jõlkus alailma C-2e vahet ja tema ütles, et oli kord ka linde näinud. Võib-olla oli see hallutsinatsioon. Kõnnumaal elamine võib ajudele päris jubedalt mõjuda.”“Ma katsun oma aju ikka korralikult vormis hoida,” lubas Peter. “Aga päris tõesti – mis temaga sinu arvates tegelikult juhtus? Ja Kurtzbergiga?”“Pole aimugi,” vastas naine. “Mõlemad on lihtsalt loata lahkunud.” (lk 168-9)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar