Eetikast ja ideaalidest ehk lähitulevikku paigutuv lugu sellest, et milline peaks olema parem maailm - ühiskond võiks näiteks olla arenenud selliseks, et isikuvastased ei nõuaks vanglakaristust (või midagi letaalsemat).
Selles loos siis avastatakse peale üleujutust rannale uhutud laip. Ainult et ohver pole uppunud, vaid arvatavalt langenud sarimõrvari ohvriks. Ainult et laiba leidnud keskkonnateadlane ei taha politseid aidata, sest ta ei usu vanglakaristuste vajalikkusse (eks tal ole endal kogemus, kui pidi kunagi eeluurimise ajal pool aastat trellide taga istuma - ning temal süüd ei leitudki) - isegi peale seda, kui ta omapäi uurib laibalt võetud veeproove ning seeläbi avastab naisest ohvri vette sattumise koha … ning sealset turvakaamera salvestust uurides avastab ka tulevase uppunu kohaletoimetaja. Ja kui politseinik pakub eri võimalusi, kuidas see teadlane võiks oma eetiliste mõõdupuude järgi aidata, siis ta ikkagi ei nõustu seda tegema.
Jutu teeb nö eripärasemaks see, et kolm tegelast on kõik naised - politseinik (kui võim), teadlane (kui kunagi võimu läbi kannatanu, aga mil viisil, jääb selgusetuks) ja ohver (kes on tapetud arvatavasti meessoost isiku poolt). Et lugu ilmus algselt ookeani-ainelises ulmeantoloogias, siis on siin tugevalt esil ka ökoteema ehk teadlane on osaline projektis, kuidas inimtegevuse tagajärjel tekkinud erosiooni rannikul vähendada ja loomulikult puhtamat elukeskkonda võimaldada. Ei saa öelda, et see eetiline küsimus minus just suuremat vastukaja tekitas, samas, kui hakata järele mõtlema, siis teatud intriig selle teadlase ümber justkui oleks. Mida tema minevikus tegi? Kes on õieti see nähtud mõrvar?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar