Tekst on ilmunud aasta parimate ingliskeelsete teadusliku fantastika lühilugude antoloogias ning ma ei mõista kuidagi, miks see pole hoopiski fantasy’na loetav (muuhulgas on see taastrükitud Paula Gurani valitud tumefantaasia ja õõva aasta parima lühijuttude antoloogias) - mis siin siis õieti … reaalset on? Mis on reaalset maailmas, kus ilmastik (või siis kliima?) püüab allutada inimsugu, aga selle nähtuse vastu on astunud erivõimetega inimesed, kes piisava posimise abil püüavad mahendada ilmastikunähtusi. Kuidas see … science fiction on?
Lugu ise on muidugi õige poeetiline ja kurblik - kuidas nende ilmainimeste kutsumus on laias plaanis ühiskonnale kasulik (ilmale on võimalik vastu hakata ja elusid päästa), kui ka needuseks (pere kaotab lähedase; tema saatuseks on lõpuks mõnele ilmanähtusele alla jääda).
Kui nii võtta, siis võiks see olla ehk kergelt sugulane Jemisini “Lõhutud maa” temaatikaga, ainult et … mitte nii totalitaarne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar