S. L. Huang - As the Last I May Know (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Südantlõhestav lugu noorest tüdrukust, kes on nö tuumakohver - et seda relva käsitseda, tuleb vastava külmrelvaga tüdruk surnuks pussitada. Ja seda saab teha vaid selle riigi president. Ja kes ometi tahaks riigi nimel väikest armast tüdrukut tõurastada?

Aga probleem siis selles, et aastaid on kestnud sõda ning nüüd viimaks on jõudnud vaenuväed nende kontinendile ning riigi allajäämine hakkab üha selgemalt kohale jõudma. Kuid kes küll tahaks väikest tüdrukut (kes pealegi luuletab ja on selles vägagi veenev) surnuks pussitada, et relva käivitada?

Nagu näha, meenutab tekst mõneti le Guini Omelase lugu, aga pole küll nii kompleksne nagu too klassika, jääb vähe nagu kaasaegseks muinasjutuks. Autor ehitab pinget ja pakub kõiksugu emotsionaalseid härdushetki (tüdruku õlule pandud missioon! Poeesia kirjutamine! Kas president tapab riigi nimel! Kas tüdruk päästetakse!), aga see jääb, noh, enamasti emotsionaalseks.

Noh, igal juhul on see võitnud parima lühiloo Hugo ning tekst loetav Tori lehelt.